General Electricu juht: mulle lubati, et saan kunagi firma juhi kätt suruda
Ameerika ärimeestel on sageli liiga kiire, et lõunat süüa. Õhtuoode, mida me jagame GE Manhattanil asuva kontori 53. korruse mugavas, kuid isikupäratus nõupidamisruumis, kannab tiitlit “õlu ja soolapulgad”. Kuid loomulikult on 51-aastasel Immeltil ka liiga kiire, et kella 16 ajal õlut juua, seepärast peab ta leppima askeetliku Diet Coke’i ja mitme peotäie soolapulkadega.
GE palgal on üle 300 000 inimese ning selle turuväärtus kerkis juunis aktsiahinna tõustes üle 400 miljardi dollari, kuid Immelti alluvuses ettevõte laristamisega ei tegele. GE asub tänavuses maailma suurimaid firmasid reastava tabeli FT Global 500 teisel kohal. Vaid Exxon Mobil on suurem.
Ajal, mil USA tippjuhte rünnatakse liigkõrgete palkade pärast ning GE ise on sattunud tule alla oma aktsiahinna ja ebamoeka konglomeraatliku ärimudeli pärast, on Immelti keskläänelikust sümpaatsusest saanud võimas relv.
Cincinnatis sündinud Immelt liitus GE-ga 1982. aastal. Värskelt Harvard Business Schooli lõpetanu, kes oli saanud matemaatikas bakalaureusekraadi Dartmouthi ülikoolis, meelitas tööle ka investeerimispank Morgan Stanley. Enamikule inimestest olnuks Morgan Stanley ilmselge valik. Immelt ei vaidle vastu. Ometigi ütles ta toona ei.
“GE-l polnud Morgan Stanley või Goldman Sachsiga võrreldavat seksikust.” Morgan Stanley värbajad polnud oma eeliste kiitmisel tagasihoidlikud. Immelt mäletab praeguseni, kuidas ta lõunastas New Yorgis ühe Morgan Stanley partneriga, kelle nime ta paraku ei nimeta.
“Ta ütles, et Morgan Stanley on maailma parim firma, ja küsis, kuidas ma võin sellest pakkumisest keelduda. Ja kui ma tulen neile tööle, teen ma kuue kuu pärast Jack Welchile [GE legendaarsele juhile – toim] presentatsiooni. Kui ma lähen GE-sse, saan võib-olla alles 15 aasta pärast tema kätt suruda.”
Ma kahtlen, kas praegusel uuel kullatud ajastul tänapäeva Jeff Immeltid endiselt GE valivad. Immelt väidab, et valivad. Tema suurim konkurent personali vallas on suletud fondid. Ja kuigi ta möönab, et selle valla titaanid on tohutult andekad, hoiatab Immelt potentsiaalseid GE töötajaid, et suletud fondi minemine on kõige lollim tegu, mida nad võiks kunagi teha.
“Kui tahad lihtsalt midagi ühel aastal üles korjata ja kolme aasta pärast ära visata, olen mina vale aadress,” ütleb ta tööotsijatele. “Aga kui sind huvitab, kas kunagi tekib tervishoius elektrooniline patsiendikaart, kui sind huvitab, mis kuju võtab digitaalmeedia, peaksid sa olema firmas, mis viib töö lõpule, ja selleks olen mina. Olen nõus enda tagumiku panti panema, et see on ainus koht, kus keegi võib oma unistusi teostada.”
Elu raskeim aasta
Kui tuled GE-sse sooviga juhtida midagi suurt ja kujundada maailma, siis suurimaks auhinnaks on terve firma juhtimine. Jack Welch korraldas kärarikka, firmasisese kolme hobuse võidujooksu, et leida “uus kutt”, kes seda teeks. Immelt, kes tundub väsimatult optimistlik, möönab, et võistlus oli ta elu raskeim aasta, konkurentsitult.
Kõige keerulisem oli, ütleb Immelt, et “ma olen kinnine inimene, omamoodi, ja see oli nii pagana avalik”. Tal on kinnisuse suhtes õigus – erinevad pettemanöövrid, mis pidanuks Immelti panema rääkima oma elust väljaspool GE-d (isa? naine? tütar? golf?), ei vii mind kuhugi. Kuid arvestades Immelti avaliku esinemise oskust, üllatab mind, et üksikasjaliku vaatluse all olemine näis talle nii keeruline.
Ta viitab, et tähelepanu, mille all praegused tegevjuhid elavad, on suhteliselt uus nähtus: “Ükski meist pole end selleks treeninud.” Immelt meenutab, et veel 2004. aastal ütlesid inimesed, et kui saavutad vajalikud arvnäitajad, võid käskida kõigil oma suu pidada. Immelt usub, et tulemuste saavutamine on endiselt see, mis loeb. “Kui ma seda ei tee, väärin ma vallandamist.” Kuid ta arvab ka, et nüüdisaja ülemused peavad tunnetama laiemat mõju asjadele.
Selle tunnetamine, millele Immelt korduvalt viitab kui “kontekstile”, on olnud üks tema juhtimisaega iseloomustavaid aspekte, ning seda on sageli vastandatud tema eelkäija keiserlikumale stiilile. Viimase autobiograafia kaanel on toda uhkelt kirjeldatud kui maailma kõige karmimat ülemust.
“Jack Welchil, kellele ma allusin… oli nii palju enam omadusi kui need, millest kirjutatakse,” kinnitab ta. “Ta oli mees, kes tõesti sai aru, et tulemused ei olnud kõik, vaid tuli omada ka head kontekstitunnetust.”
Üks ala, milles “kontekst” valmistab paljudele Ameerika tegevjuhtidele probleeme, on nende palgat‰ekid. Immelt alustab sõnadega, et tema kodumaa suur mure peaks olema triljonidollariline kaubanduspuudujääk. USA ettevõtjad, mitte ametiühingud või poliitikud, on lahenduseks riigi konkurentsiprobleemile. “Seetõttu ma ei usu, et keegi peaks tahtma panna neid inimesi endid kõntsana tundma.” Kuid ta usub ka, et juhid peavad võtma isikliku vastutuse selle eest, palju nad palka saavad: “Arvamus, et tegevjuht võib teenida hunniku raha ning pöörata ringi ja väita, et juhatuse palgakomitee sundis teda seda võtma, on jama.”
Globaliseerumise pooldaja
Immelt on globaliseerumise pooldaja. Vaevalt ta muidu saaks GE-d juhtida. Ta nõustub, et tänapäeval on USA äriinimesed rahvusvahelisemalt meelestatud kui poliitikud. Ta isegi ütleb, et kui tema sõbrad valitsuses “tahavad teada, mis maailmas sünnib, helistavad nad sellistele nagu mina või [IBM-i] Sam Palmisano”.
Kuid viimasel ajal on Immelt hakanud uskuma, et on hädavajalik iseloomustada GE-d sellisena, mis on juurdunud Ameerikas, isegi siis, kui firma jahib üleilmseid võimalusi. Ma ei usu, et tegu on populismiga, kuigi Immelt möönab, et kui panna globaliseerumine USA-s rahvahääletusele, me kaotaksime. Tema leiab hoopis, et on liiga kurjakuulutav, kui tegevjuhid räägivad üleilmsete firmade juhtimisest.
“Keegi ei taha tegelikult mõelda, et mõni firma on ülalpool seadusi, et nad saavad kõige muu kohal hõljuda.” Seepärast on ta hakanud arvama, et parim viis rääkida GE-st – nii kodu- kui ka välismaal – on öelda, et GE on Ameerika firma, kuid selleks, et olla edukad, peab ta võitma igas maailma otsas. “Ma arvan, et see saab parema vastukaja.”
Ma uurin, milline juht ta on. Ta tunnistab, et vihastab vahel, sest “sa pead”. Ta on avalikkuses nii kõigutamatu, et ma pole kindel, kas ma teda usun. Kui ma aga temalt immeltliku raevu kirjeldust välja pressin, annab ta kohe mõne üsna usutava tunnuse: “Hääle toon ja valjus ning võib-olla ka sõnavara läheb veidi käest ära.” Hulk asju panevad Immeltit kasutama sõnavara, mida trükkida ei saa, sealhulgas “pühendumise vähesus, julguse puudumine”.
Kuid mu lemmik Immelti kuritegude loetelus on keerutamine. “Keerutamist karistatakse alati surmaga.” Isegi keerutamine millegi mainimata jätmise teel on keelatud: “Kui ma pean vastuse saamiseks esitama täpselt õige küsimuse, ei saa sa minu heaks töötada.”
Siiski, meie vestluse edenedes avastan end keerutamas. Ilma eelroa, põhiroa ja magustoidu antavate märguanneteta ei ole meie kohtumisel selget lõppu. Et hoida jutuajamist käimas, pommitan teda pidavalt küsimustega, lootes, et kui ma pausi ei pea, on tal raskem seda katkestada. See lähenemine toimib pea kahe tunni vältel. Ma püüan veel üht päringut välja paisata, kui Immelt viisakalt, aga kindlalt püsti tõuseb, mulle mu enda projektide kohta ühe küsimuse esitab ja tagasi tööle läheb. 1
Chrystia Freeland on
FT tegevtoimetaja USA-s.
Copyright The Financial
Times Limited 2007,
tõlkis Erik Aru.
