USAs on ekstsentrilisi rikkaid inimesi, kes on nõus maksma kuuekohalise summa, et neile toodaks Iirimaalt mulda. Osa selleks, et panna see enda maja alla ja teise osa selleks, et lasta end matta kodumaa mulda. Alan Jenkins nägi seda ja hakkas müüma väikeseid koguseid seda populaarset kraami.

Lugu algas 90ndate keskel, kui Jenkins viibis iirlaste ja ameerika-iirlastega ühel koosviibimisel, kus need kurtsid, et nad maksaksid suurt raha, et nende kirstule visataks peale Iirimaa mulda. Nagu tõeline ameeriklane, mõtles Iirimaa juurtega mees, et siin koidab äri ja raha.

USAs on mulla sisse toomisel karmid reeglid. Nad ei luba seda reeglina teha, sest see võib endaga kaasa tuua kooslusi, mis hakkavad USA loodust ja põlde rikkuma. Põllumajandusministeerium on aga teinud kaks erandit - sisse võib tuua Iirimaa ja Iisraeli mulda.

Siiski on vaja eraldi lube ja kontroll on karm. Jenkins veetis aastaid, et leida viis, kuidas mulda korralikult puhastada, et see sobiks USA regulaatoritele. Tal kulus peaaegu kümme aastat, et uuringud jõuaks eduka lõpuni. Ta leidis kulutõhusa meetodi ning lõi ettevõtte Auld Sod Export Company.

Äri hakkas kohe õitsema ning koos äripartner Pat Burke'iga ei suutnud nad nõudlusega kaasagi minnagi. Seda osteti isegi Hiinas, kus hakati arvama, et see toob head õnne. Lillekasvatajad soovisid mulda, et kasvatada lilli, eriti muidugi ristikut. Neil läks nii hästi, et nad hakkasid 80% oma kasumist annetama erinevatele Iirimaa ja Ameerika heategevusorganisatsioonidele.

Ja nüüd ootamatu lõppakord. Kahjuks on viimased uudised negatiivsed ning praegu on Iirimaa mullaturg madalseisus. On kuulda, et Auld Sod Export Company on uksed üldse sulgenud. Ei ole täpselt teada, mis juhtus, aga arvata on, et iirlased seisavad ja kõnnivad endiselt väärt varanduse peal.