Gigantide võidujooks Arktika maavaradele
Esiteks selle ootamatu kiirus, mis peegeldab, et jää sulab seal palju kiiremini, kui varem usuti.
“Alanud võidujooks näitab, et mõistus ei ole põhiline, vaid maavarad määravad kõik,” ütleb Vene kaitseministeeriumiga seotud strateegiate ja tehnoloogiate analüüsikeskuse militaarekspert Andrei Ionin. “Tulu ei teki sellest enne 20 või 40 aastat, kuid madin käib.”
Teiseks suur hulk poliitilisi, juriidilisi ja tehnilisi küsimusi, mis on ohtlikult lahenduseta, ohustades nii ühe maailma õrnema piirkonna korraliku haldamise tulevikuväljavaateid.
Olukord läks põnevaks selle kuu algul. Vene duumasaadik ja Arktika-uurija Artur Tsˇilingarov kinnitas Vene lipu suure meediakära saatel põhjapoolusele umbes nelja kilomeetri sügavusele jääkihi alla merepõhja. See tõstis järsku taas päevakorda Venemaa nõudmised Arktikas ja sai riigi presidendi Vladimir Putini heakskiidu kui “väga huvitav, vastutustundlik ja oluline ettevõtmine”. Tšilingarov ise teatas: “Arktika on meie ja me peaks oma kohalolekut kuulutama.”
Meediapomm sai väärilise vastuse Kanadast. Peaminister Stephen Harper teatas, et Baffini saarestiku põhjatipus asuv Nanisiviki kaevandus on tulevikus koduks süvavee dokirajatisele, mis peaks valmima 2012. aastal. Projekt, mis läheb maksma umbes 70 miljonit eurot, oleks konservatiivse valitsuse teine suurem sõjaline samm piirkonnas, kus avatakse ka sõjaväe koolituskeskus.
Harperi sõnul näitavad need arengud, et Kanadal on “tõeline, kasvav, pikaaegne kohalolek Arktikas”.
Vaidlusalased kohad
Augusti keskel saabus ka Taani kord astuda Arktika virmaliste alla. Kuigi Kopenhaagen hoidus suuri sõnu tegemast, teatati, et 2004–2010 on kavas kulutada 2,7 miljonit eurot aastas, kogumaks tõendeid, et esitada rahvusvaheline juriidiline taotlus suuremale tükile Põhja-Jäämere alast.
Osa viie Põhja-Jäämere-äärse riigi – Venemaa, USA, Norra, Taani ja Kanada – piirialadest on vaidlusalused. Riigid ei näinud varem läbimatute merede üle käivate vaidluste lahendamisel mõtet, kuid üleilmne kliima soojenemine hakkab varasid, mis varem olid kättesaamatud, haardeulatusse tooma.
Konsultatsioonifirma Wood Mackenzie hinnangul sisaldavad piirkonna basseinid – sealhulgas juba kasutusele võetud leiukohad – umbes 223 miljardit barrelit naftat ja maagaasi. Ettevõte prognoosib, et veel 166 miljardit barrelit on leidmata.
Kuigi need on võimsad unelmad, ei tohiks nende lühiajalist tähtsust üle hinnata. Venemaal ja Kanadal on Põhja-Jäämere piirkonnas juba märkimisväärseid süsivesinikereserve, mis asuvad aladel, kus neid on odavam ja tehnoloogiliselt lihtsam kasutada. Kanada lisavõimalus peitub Vaikse ookeani rannikul, kus naftatöösturid unistavad sellest, et merepõhjast nafta pumpamise keeld tühistataks.
Arktikas leiduvate süsivesinike segu muudab piirkonna maavarade laiema kasutuse vähem atraktiivseks, kui võiks arvata. Maagaas moodustab 85 protsenti avastatud reservidest, leidmata varude seas võib see küündida 75 protsendini. See tekitab transpordiprobleeme, sest gaas vajaks torujuhtmeid või keerukaid ja kalleid veeldamisjaamu, mida kumbagi poleks lihtne rajada.
Isegi lähemal asuvat naftat oleks keeruline kätte saada. Analüütikud hoiatavad, et osa tööks vajalikust tehnoloogiast – näiteks puurkaevude jäätumise takistamiseks – on veel välja arendamata. USA rahvusliku naftanõukogu aruande järgi ei pruugi tootmisvahendid valmida enne 2050. aastat.
Kui naftaleiukohtadeni jõudmine võtab veel kaua aega, võivad potentsiaalselt väärtuslikud laevatamisõigused olla lähem äriline ja strateegiline peibutis. Jää sulamisel muutub aina enam merest sobivaks kaupade veoks või sõjalisteks manöövriteks. See võimalus kerkib esile vaidluses, mis käib Kanada ja teiste riikide vahel Loodeväila üle, mis on üks paljudest tülialustest aladest karmis saari täis piirkonnas.
Üks kõrgeprofiililine vaidlus käib Lomonossovi seljandiku õiguste üle. Üle maakera tipu lookleva merealuse mäestiku üks ots näitab Venemaa poole, teine Kanada ning Taani autonoomse territooriumi, Gröönimaa poole.
Lisaks komisjoni ette minevatele küsimustele käib piirkonnas juba teisigi territoriaalseid vaidlusi, nagu Norra ja Venemaa vahel Barentsi merel. Kui riigid saavad tänu edukatele mandrilava nõuetele rohkem pinda, kasvab tõenäoliselt ka nende tülide arv.
Eikellegimaa
Üks potentsiaalseid tüliõunu on ka rahvusvahelise süvamerepõhja organisatsiooni õigused. Jamaical asuv organisatsioon haldab ala, mis ühelegi riigile ei kuulu. Advokaatide ja teadlaste hinnangul jääks talle tõenäoliselt sõõrikukujulised “augud” Põhja-Jäämeres, kui ümbritsevate riikide nõuded saavad lahendatud. Nii võib amet jääda valvama süvamere aardeid, nagu mangaan, plaatina ja kuld.
Suur küsimärk on, kas nende kiusatuste taustal jääb rahvusvaheline õigus Arktikas tulevastel aastatel peale. Pessimistid viitavad nii Venemaa kui ka Kanada sõjakusele ja USA jätkuvale keeldumisele Unclosi* ratifitseerimast, kuigi president George W. Bush soovitab senatil seda teha. Senati välissuhete komisjon plaanib nüüd pidada septembris hääletuse prelüüdina sel teemal istungi.
Väiksemad Arktika riigid, võib-olla tunnetades oma nõrkust suurema tüli puhul, otsivad juba vastasseisu asemel lepitust. Norra asevälisminister Liv Monica Stubholt sõnab: “Arktikas peab toimuma koostöö, mitte konkurentsivõitlus. Need teemad ulatuvad siseriiklikest vajadustest ja rahvuslikest huvidest palju kaugemale.”
Mõni jurist väidab, et nii Venemaa kui ka USA osalus peaks tekitama külma sõja laadse talitsetuse. Mõlemal riigil, nagu ka teistel arktilistel maadel, oleks poliitiliselt ja äriliselt palju kaotada, kui Põhja-Jäämeri muutuks seadusetuks.
* tähtsaim rahvusvahelise merealade seadus
Copyright The Financial
Times Limited 2007
