Globaalne rahapesumasin kogub tuure korrakaitsjate pingutuste kiuste
Ehkki maailmas pööratakse rahapesu tõkestamisele tunduvalt rohkem tähelepanu kui kümnendi eest, ei saa väita isegi seda, et võitlus kanduks õiges suunas. Globaalsed rahaküürijad kujutavad raskelt tabatavat seltskonda, kes ühes kohas surve alla sattununa kannab tegevuse kohe üle teise piirkonda. Rahapesu tõkestajate elu ei muuda põrmugi kergemaks e-raha areng, privaatsusseadused ning erinevad tõlgendused, mis asi üldse on rahapesu.
Läti luubi all
Aprillis teatas USA rahandusministeerium, et kaks Läti panka ? VEF Banka ning Multibanka ? on rahapesukanaliteks Euroopa ja Ameerika kuritegelikele ning terroristlikele rühmitustele. Juba teist aastat järjest väidab USA välisministeerium, et Läti ei rakenda küllaldaselt abinõusid rahapesuga võitlemiseks.
Maailmas hakati tõsiselt mõtlema võitluse koordineerimisele alles aastal 1989, mil seitse juhtivat tööstusmaad asutasid Rahapesuvastase Finantstöörühma (FATF). Sest ajast on pidanud varjuma kriitikatule eest võimsaimatest võimsaimad: Citigroup, J.P. Morgan Chase, Bank of America ja Bank of New York, kui tuua mõned näited.
Ei maksa arvata, nagu tegeleksid rahapesuga üksnes maffia-jõugud. Kliendid, kes kasutavad võimsate pankade diskreetsust ja turvalisust, kuuluvad sageli oma maade tippude hulka ? näiteks Citigroupi teenuseid kasutanud Filipiinide ekspresident Joseph Estrada, läbi mitme Briti panga raha kanaliseerinud Nigeeria endine huntajuht Sani Abacha või Kreeka, Küprose ja Sveitsi rahaasutuste kätte summasid usaldanud Jugoslaavia ekspresident Slobodan Miloševic.
Mõistagi polnud see nende ametipalk, mida välispankade kaudu oli vaja diskreetselt riigist välja toimetada. Mõistagi ei teaks me niisugusest rahaliikumisest ilmselt midagi, kui riigijuhtide ette ei käiks nüüd liide ?eks?.
Niisiis pole rahapesu sugugi banaanivabariikide pärusmaa. Kuigi ka nendel on selles oma roll ? tasub või mõelda 11. septembri terrorirünnakute järel kurikuulsaks saanud Hawala süsteemile, mis võimaldab al-Qaedal väidetavalt märkamatult oma rahavoogusid suunata. See Pärsia lahe piirkonnas ning Kagu-Aasias levinud mitteametlik panganduskeskkond lubab saata summasid kaugele üle riigipiiride mingit paberjälge jätmata. Ekspertide hinnangul on just Aasia piirkond sularaha suure osakaalu pärast rahapesijate poolt eriti haavatav.
Enne kui uurida, kuivõrd on võimalik rahapesu vastu võidelda ? tasub küsida, kas see väärib üldse nii palju tähelepanu?
Pärast 11. septembrit annab osa vastusest kahtlemata rahvusvaheline terrorism, ehkki mõnevõrra paradoksaalselt. Klassikalised rahapesijad püüavad näidata räpast raha puhtana. Terroristid kasutavad sageli puhast raha räpaste eesmärkide nimel. Kuid mõlemad kasutavad raha liikumise varjamiseks sarnaseid meetodeid.
Teiseks hõlbustavad rahapesijad tugevalt ülemaailmset kuritegevust. Ainuüksi narkokaubanduses liikuvad summad võivad ulatuda hinnanguliselt poole miljardi dollarini (kuue triljoni kroonini). Suurem osa sellest rahast peab minema mingil hetkel läbi pesumasina, maandudes sageli legitiimseteks investeeringuteks. Osa ekspertide hinnangul ulatuvad kurjategijate rahapaigutused niisugusele tasemele, et ohustavad nii üksikute riikide julgeolekut kui ka kogu ülemaailmset finantssüsteemi.
Eriarvamused
Ehk on see liialdus. Kuid oht, mida rahaseebitajad endast kujutavad, näib siiski küllalt reaalsena, et seda tõsiselt võtta. Kui otsustada FATF-i mittekoostööaltide maade nimekirja järgi, pole vaid kolm riiki maailmas ? Myanmar, Nigeeria ning igavene pahalaps Nauru ? võtnud vastu kas või formaalseid seadusi rahapesu tõkestamiseks.
Vähem üksmeelt valitseb selles osas, mida üldse pidada rahapesuks. Narkootikumide ja terrorismiga seotud raha legaliseerimist kindlasti. Eestis võib rahapesu järgneda igale kuriteoliigile. Kuid näiteks Sveits ei pea (teistes riikides) maksudest kõrvale hiilimist eriliseks patuks. Või mida arvata rahast, mis pärineb USA-s ebaseaduslikest internetikasiinodest?
Rahapesijate püüdmist raskendab eriti kuriteo komplekssus. Rahapesu koosneb harva ühest episoodist. Pigem võib rahapesijate tehnikat võrrelda nähtamatute stealth-pommitajate omaga: ka need kasutavad rida trikke, et vältida avastamist radarite poolt. Raha kanaliseerimine läbi off-shore firmade, nn numbrikontode (anonüümsete pangaarvete) kasutamine või suurte summade lõhkumine avastamise vältimise nimel väikesteks tükkideks ? kõik need võimaldavad otsekui teleportatsiooni abil politsei nuuskurite eest kaduda. Pahategijate võrkupüüdmist takistavad veelgi kiired rahaülekanded, mis võivad liikuda suvaliste maailma punktide vahel.
Seejuures on valdav osa ülekannetest seaduslikud. Leida nende seast rahapesijate poolt teele läkitatuid pole isegi nõela otsimine heinakuhjast. See on nõela otsimine nõelakuhjast.
Valitsuste nõudel kahtlaste tehingute otsimine läheb pankadele ning ettevõtetele kaunis kulukaks. Üle-eelmisel aastal kulutasid firmad USA-s ja Euroopas rahapesuga võitlemisele viis miljardit dollarit (kuuskümmend miljardit krooni) ehk enam kui Eesti eelarve. Suur osa pankadest ? kaasa arvatud Eesti omad ? kasutavad tarkvara, mis püüab mitme kriteeriumi järgi ülekannete müriaadist kahtlasi välja nuhkida. Kriitikud kurdavad, et riigivõimud tahavad panna niiviisi pankadele politseiniku rolli.
Üks põhireegleid, mida pangad peavad rahvusvaheliste reeglite järgi jõustama, on: tunne oma klienti. See tähendab, ei mingeid anonüümseid arveid. Kuid ega selle järgimine pankadele väga mokkamööda ole. Paljud nende kõige jõukamad kliendid hindavad diskreetsust kõrgelt (mitte just harva seetõttu, et mitte tekitada liigset huvi maksuametis). Kui neile palju ebamugavaid küsimusi esitada, liiguvad kliendid koos oma rahaga sinna, kus vanast ?ära küsi, ära räägi? põhimõttest rohkem lugu peetakse. Leidub koguni kriitikuid, kes väidavad, et kogu rahapesuvastase initsiatiivi taga on suurriikide valitsused, kes tahavad niiviisi muuta oma kodanikele raskemaks maksudest kõrvalehiilimise.
Seda tähtsamaks võib pidada rahvusvahelist koostööd ? et ükski riik ei tunneks, nagu annaks ta rangemaid seadusi jõustades konkurentsieelise teistele. Rahvusvahelisi jõupingutusi koondava FATF-i ülesanne pole kergete killast. Kui tal õnnestubki veenda üht keskust rahapesijaid karmimalt pihtide vahele võtma, tuleb tal alustada samaga uuesti järgmises kohas, kus kurjategijad pea maa seest välja pistnud.
Jälgede peitmine
Seejuures on sageli vägagi raske öelda, kus kurjategijad ikkagi tegutsevad. Hea võimaluse jälgede peitmiseks pakuvad korrespondentarved ? ehk ühtede pankade arved teistes. Seega peaksid pangad tundma mitte ainult oma kliente, vaid ka klientide kliente. Miks mitte aga klientide klientide kliente. Või... Kuid paljude riikide seadused keelavad panku teistele oma klientide isikuandmeid avaldamast.
Pealekauba on pangad veel kõige kergem sihtmärk. Mitmed märgid näitavad, et rahapesijad otsivad nutikalt uusi kanaleid, näiteks kindlustuse valdkonnas. Ühe levinud skeemi kohaselt ostetakse kokku kindlustuspoliise, siis kasseeritakse need (väikese trahvi eest) ennetähtaegselt sisse ning edasi on kurjategijate käsutuses juba ?puhas? raha.
Kuid kindlasti ei saa öelda, nagu paitaks rahapesijaid parimate päevade päike. Hinnangute kohaselt on pesumajade tasud kasvanud 1980-ndate alguse viie-kuue protsendi kandist tänaseks juba kolmandikuni küüritavast summast. Hinnatõus võib viidata, et pesumaja töö on muutunud riskantsemaks. Ent ei pruugi ? teise seletusena on rahapesijad teinud keerukatesse skeemidesse suuri investeeringuid ning võivad nüüd lihtsalt operatsioonide turvalisuse pealt rohkem kasseerida.
Off-shore pankade tuluallikas
?? Rahapesijate poolt eelistatud off-shore pankade arv ulatub maailma 60 piirkonnas 40 000 kanti, kontrollides vahendeid, mis ulatuvad viie triljoni dollarini (60 triljoni kroonini).
?? Paljudes asukohamaades ei soovi valitsus pankade tegevust tugevalt reguleerida, sest viimased on riigile oluliseks sissetulekuallikaks. Näiteks SeisŠelli saared pakkusid veel hiljuti neile, kes paigutavad sinna vähemalt kümme miljonit dollarit, seaduste suhtes puutumatust.
?? Kõige rohkem valmistavad finantsjärelevalvajatele peavalu pangad, millel pole füüsilist esindust üheski riigis.
?? Ühe drastilisima näitena võib tuua Montenegro, mis müüs veel hiljuti selliste pankade litsentse internetis kõigest kümne tuhande dollari (120 000 krooni) eest.
Kavalus
Ülikeerukad skeemid
?? Üks USA Senati nelja aasta tagune raport kirjeldab rahapesu uurimise juhtumit, mis annab aimu sääraste tehingute taga seisvate inimeste nutikusest.
?? Uurijad leidsid, et narkokaubitsejate raha saadeti väljaspool USA-d asuvale pangaarvele. Seal avastasid nad, et tegelikult asusid nii pank kui arve hoopis kolmandas riigis.
?? Tolle kolmanda riigi võimud pidi nõutult nentima, et pangal pole mingit füüsilist esindust. Panga varad asusid piiri taga.
?? Viimaks selgus, et raha istus panga korrespondentkontol ühes suures Ameerika pangas.
Uus kanal ? internet
?? Rahapesu andmebüroo hoiatab laialt levinud skeemide eest, mida kasutades riisutakse Lääne-Euroopas, USA-s ning ka mujal asuvatelt kontodelt internetipanga teenuseid kasutades raha.
?? Niisugusel moel omandatud summasid liigutatakse läbi eri riikides asuvate pankade, kuni jõuavad viimaks variisikute kaudu päris kurjategijateni.
?? Netikuritegusid võibki pidada praegu enim levinud eelkuritegudeks rahapesule.
Rahapesu Eestis ?normaalne?
?? Rahapesu andmebüroo ülemkomissari Raul Vahtra kinnitusel Läti-sarnased süüdistused Eestit hetkel ei ähvarda, sest siinne reeglistik rahapesu tõkestamiseks vastab rahvusvahelistele nõetele. Ka Lätis on USA ähvardused sanktsioonide kehtestamiseks pigem kasuks tulnud: varem hindamisraporteid eiranud Riia reageeris rahapesuohule nüüd koguni peaministri tasemel.
?? Eestis algatati eelmisel aastal rahapesu tunnustel neli kriminaalasja ? neis kolmel juhul oli eelkuriteoks kelmus ning ühel juhul maksupettus. Sel aastal on algatatud rahapesu tunnustel kriminaalasi kolmel juhul.
?? Lõplikult pole Eestis rahapesu osas süüdi mõistetud ühtegi inimest. Ainuke jõustunud kohtuotsus ootab veel Riigikohtu lahendit.
?? Niisugune väike arv ei viita siiski rahapesujuhtumite väikesele hulgale. Sama hästi võib tegu olla Eesti uurimisorganite vähestest ressurssidest tingitud vähese suutlikkusega.
?? Nagu märgib SEB Eesti Ühispank, oli neil eelmisel aastal kahtlasi ja ebaharilikke tehinguid sadades.
?? Kuid ka teiste riikide uurimisorganite hinnangul suudavad nad panna käpa peale ehk vaid ühele protsendile pestavatest kuritegelikest vahenditest.
