Kõigepealt olgu selge, mida uuringuga mõeldakse. Nimelt vägivallale tehtud kulud jugunevad järgnevalt:

  • kulutused sõjaväele (39% kogukuludest);
  • kulutused siseturvalisusele (29%);
  • mõrvad (14%);
  • konfliktid (7%);
  • erinevad turvateenused (5%);
  • vägivaldsed kuriteod ja seksuaalkuriteod (3%);
  • muud (1%).

Niisiis kulus 2016. aastal maailmas sõjavägede ülalpidamiseks 5,62 triljonit dollarit ning siseturvalisusele 4,92 triljonit. Relvakonflitkide majanduslik mõju oli 1,04 triljonit dollarit. Kuritegude tõttu oli kadu 2,57 triljonit dollarit.

Instituut tõi välja, et iga päev maksab iga inimene maailmas 5,4 dollarit selle eest, et maailmas on vägivald. Selge on see, et vägivalla 0-tasemele viimise võimalusest räägivad vaid missikandidaadid. Kuid kui me suudaks vägivalda kas või 10% vähendada, siis tuleks globaalsesse majandusse lisaks 1,43 triljonit dollarit. Samas ei ole Ärilehe teada analüüsis arvesse võetud teist poolt - sõjatööstust ja seda, kui palju vägivald majandusele kasu toob. Midagi ei ole teha, kuid see äri on väga võimas.

Kõige viletsam on seis Süürias, kus 2016. aastal kulus ligi 59 miljardit dollarit vägivalla tõttu. See moodustas riigi SKT-st koguni 66,9 protsenti. Teisel kohal on Iraak ning kolmandal ootuspäraselt kolmas suur kofliktipiirkond Afganistan. Need kolm riiki on teistest just SKT osas selgelt eristuvad.

Eesti on tabelis 114. kohal 2,4 miljardi eurose kuluga. See moodustab 6% meie SKT-st. Leedul on see protsent mõnevõrra kõrgem, Lätil sama. Esimene koht on Šveitsi käes, kellel kulub erineva vägivalla tõttu vaid 1,5% sisemajanduse kogutoodangust.

Ärileht noppis 163 riiki hõlmavast tabelist välja 10 kõige viletsamas seisus riiki, lisaks võtsime välja Euroopa riigid ja mõned suurnimed, kel tekkis 2016. aastal vägivalla tõttu enam kui 100 miljardi dollariline kulu.

Teema on kahtlemata keeruline, sest sellist olukorda, kus konflikte ning kuritegusid ei toimu või ei oleks mingisugust ohtu nende toimumiseks, ei kujuta hästi ettegi. Sama moodi võiks arvutada välja, mis oleks siis, kui me ei kulutaks sentigi tervishoiule ja kõik inimesed oleks kogu aeg terved. Haigusi ei eksisteeriks. Samas tooks olukorra paranemine juba mõne protsendi võrra mõnel pool ülivõimast majanduslikku kasu.

Tervet raportit on võimalik lugeda siit.