Grillsütt on tootma jäänud tulest ja veest läbi käinud ettevõtted

 (7)
Grillsüsi
GrillsüsiFoto: Rene Suurkaev

Eestlastest on saanud grillija rahvas, kes suviti aiaolenguil ja pidudel aina rohkem grillsütt tarbib. Kuid meie söetootjail hästi ei lähe, sest turul tuleb konkureerida odava importsöega, kirjutab Eesti Mets.

Esimesed grillsöetootmisvabrikud tekkisid Eestisse üheksakümnendate lõpus. Vahetult pärast sajandivahetust unistasid Eesti tootjad sellest, kuidas söepõletusahjudega oleks kaetud kogu maa. Väikesi ja ka suuri tõhusamate seadmete ja tehnoloogiaga tootmisettevõtteid hakkaski tasapisi juurde tekkima.

Kindlust jagus, sest eestlaste grillimisvaimustus kasvas ja metsateadlased andsid teada, et toorainet, grillsöeks sobilikku lehtpuud, jätkub. Eesti konjunktuuriinstituudi uuring „Ülevaade Eesti biokütuste turust 2006. aastal” märgib, et puusöe kogutoodang oli 2005. aastal 5000 tonni, millest siseturul tarbiti 2000 ja ülejäänu eksporditi. Metsa- ja puidutööstusliidu puittoodete eksporditabelites teeb puusüsi 2008. aastal veel väikese jõnksu ülespoole.

Kuus aastat tagasi kirjutati Äripäevas, et kolm suuremat grillsöetootjat on Võrumaa OÜ Kagu Mets, Pärnumaa OÜ Barbetec ja Pärnu linna GreenCoal Estonia, kus toodetakse ja pakendatakse lõviosa ligi 6000tonnisest aastatoodangust. Neile lisanduvad neli-viis väiksemat tegijat. Tootjad on orienteeritud välisturgudele, sest kodutarbimine jääb alla tuhande tonni aastas.

2014. aastat on metsa- ja puidutööstusliidu eksporditabeli kommenteerijad iseloomustanud veel kui sellist, kus muu hulgas on oluliselt kasvanud puusöeekspordi ülekaal impordist. Kuid aasta hiljem on eksport suurelt miinuses.

Seotud lood:

Käesoleval aastal saab nentida, et sajandivahetuse optimism puusöetootmist laiendada enam ei kehti ja tootjate arv on kahanenud nelja-viieni. Alles on jäänud ettevõtted, kes on käinud läbi tulest ja veest. Päris täpset piiri tootjate, pankrotis olijate ja vaid mujalt ostetud grillsöe pakendamisega tegelevate ettevõtjate vahele tõmmata ei saa, sest Eestis pakendatakse ka sütt, mis näib välismaise tootena ja mujalt toodud sütt on pandud pakendisse, mis näib Eesti tootena. Pealegi on grillsöe tarbimine nii hooajaline, et ka päris tootjad peavad vahepeal pausi ja tegelevad muuga.

Süsi „küpseb” tünnides
Kuidas grillsöe tootmine käib, oli võimalik näha Pärnumaal Biolan Baltic OÜ tootmisüksuses Selja külas. Aastas toodetakse seal Grillit-Grillisti kaubamärgi all 1000–1500 tonni puusütt ja umbes pool sellest jääb Eesti turule.

Ütlen kohe ära, et ei näinud Seljal lõõskavas kuumuses punaste ahjusuude ees toimetavaid poolpaljaid mehi ehk seda vaatepilti, mis energeetikaasjatundja Ülo Kase sõnul oli eestlaste delegatsioonile avanenud, kui aastaid tagasi külastati Lätis Ogres asuvat puusöetehast.
Selja söetootmisahjud on suletud süsteemid, kuhu puit pannakse sisse hiigelsuurte tünnidega (kuumutusreaktorid). Järgnevat termokeemilist protsessi (hapniku juurdepääsuta kuumutamine ehk söestamine) jälgitakse arvutiekraanilt ja väikestest luukidest küttekolde juures.

Söetootmise saastavaim jääkprodukt on puugaas, mida suletud süsteemis põletatakse puidu söestamiseks vajaliku kuumuse tekitamiseks, seda õhku ei lasta. Riskiks on söe isesüttimine (kui välisõhk on pääsenud reaktorisse), mis tähendab, et tünnid kuuma põletatud söega peavad õue peal „järelvalmima”. Pakendatud valmistoodangutki ei saadeta ettevõttest samal päeval välja.
Kui laias laastus ja etapiti söetootmist iseloomustada, käib see nii: ostetud küttepuit saetakse ja lõhutakse halgudeks, mis viiakse kuivatisse kuivama. Sealt liiguvad need tünnidesse, mis suletakse kaanega ja kaetakse liivaga. Seejärel tõstetakse tünnid kahekaupa eelsoojendatud ahju, kus algab puidu termokeemiline muundamine ehk söestamine (ingl keeles: carbonisation). Kui süsi on valmis (puugaasi enam ei eraldu), tõstetakse tünnid mahajahtumiseks hoovi peale ritta. Edasi liigub süsi läbi väikese purusti kolusse, kust see juhitakse linti mööda pakendamisele. Liini keskel olev sorteer eemaldab peenikese fraktsiooni (kogutakse eraldi kottidesse) ja nii-öelda suuremad söetükid pakendatakse müügiks.

Asjatundjad on öelnud, et just see lõik – peene fraktsiooni eraldamine – on otsustava tähtsusega, et grillsöe kvaliteeti kindlustada.

Keskkonnasõbergi valib hinna järgi
Seljal 1999. aastal söetootmist alustanud OÜ Barbetec liitus 2012. aastal Soome Biolan Groupiga ja tegutseb nüüd osaühingu Biolan Baltic ühe üksusena. Kui turg tahaks, suudetaks Seljal olemasolevate seadmetega sütt toota praegusest rohkem, kuid tootmise laiendamisega ei kiirustata.
„Pärast viimast masu oleme hakanud tootma müügiprognoosi järgi, sellega reguleerime oma kulupoolt,” ütles Biolan Balticu juht Rainer Rebane. „Talvekuudel tootmist ei ole ja näiteks 2013. aastal ei tootnud me üldse, sest ladu oli täis. Tegelesime laokauba müügiga.”

Mis söetootmise nii riskialtiks teeb? Esimese asjana märkis Rebane turul ja tootmises järjest enam rõhutatud keskkonnasõbralikkust ja karme keskkonnanõudeid. Söetootjale tähendab see kallimaid seadmeid ja kohustust hankida keskkonnaload, alates 2007. aastast peavad nad firma registreerima Euroopa kemikaaliametis (2011 oli registris vaid kaks Eesti söetootjat) ‒ see kõik maksab ja suurendab tootmiskulusid. Teiseks juba niigi kõrgendatud riskidega tootmine, mis tähendab suuremaid kindlustusmakseid. Kõik need tõstavad toodangu omahinda.

Samal ajal peab Eesti puusüsi konkureerima turul oleva odavama puusöega, mis toodud näiteks Venemaalt, Ukrainast või mujalt, kus selliseid keskkonnanõudeid ei ole ja tootmise jalajälg keskkonnas võib-olla hiigelsuur.
„Sisendikulud siin Eestis on tootjatel enam-vähem samad. Kui üks toode on teistest palju odavam, on tegu kas mujalt toodud söega või on midagi maksmata jäetud,” tõdes Rebane. „Aga ostja selle peale ei mõtle, vaid vaatab hinda.”
Kui Eesti igapäevaelu ja eriti selle puiduga seonduvat osa vaadata, jääb mulje, et ainult keskkonnahoidjad siin elavadki. Rainer Rebane arvab, et eestlase paneks meil keskkonnahoidlikult toodetud grillsütt eelistama ikkagi eelkõige kaupmeeste arusaamade muutumine – turult kaupa valides võiksid nad senisest rohkem vaadata selle kvaliteeti, mitte ainult hinda, mis suuremat läbimüüki võimaldab.
Täpselt sama, turukonkurentsi odava importsöega, nimetas probleemina Pärnus tegutseva söetootja AS GreenCoali juht Alari Akermann.

Põllumees on toetustega ära hellitatud
Suuremad söetootjad ostavad oma toorme (lepp, haab, kask) riigimetsast ehk RMKlt. Kui nad oma tootmist suurelt laiendada tahaks, ei jääks see toorme taha, kuna erametsade lepavarud on tõesti suured.
Üks toetav nüanss asja juures on Rainer Rebase sõnul see, et eestlased on taas rohkem hakanud hindama traditsioonilist söegrilli. „Meie konkurendid on elekter ja gaas. Vahepeal andis tunda, et avastati enda jaoks gaasigrillid, aga see on nüüdseks muutunud ja söegrilli osa turul kasvab.”
Üks laienemisvõimalus toodangumahu (praegu siiski küsitava) suurendamise kõrval oleks juurutada teiste söekaupade, näiteks biosöe, tootmist, mida pakkuda põllumeestele muldade parandamiseks. Rainer Rebane kahtles selles: „Meie sõelume ka praegu oma puusöest peenema fraktsiooni välja ja oleme vähesel määral seda põllumeestele müünud. Müüme jäätme hinnaga, aga nad peavad isegi seda liiga kalliks. Minu arvates on põllumehed harjunud saama nii palju kui võimalik toetusi ja kui millegi eest maksma peab, soovitakse kordades odavamat hinda.”

Prantslased hoiavad tootmist jalul
Eestis on puusüsi nišikaup, aga Euroopas on riike, kus selle kasutamine on igapäevane asi. Pärnumaal Kablis 1999. aastal söetootmise käivitanud Andrus Juns ütles, et tänu ekspordile toodab OÜ Ahi (mis nüüd on ta poja juhtida) puusütt aasta läbi ja teeb seda Eestis ainsana.
Toodang läheb pea täies mahus eksporti – Euroopa linnades asendab puusüsi kivisütt, millega kütmine on keelatud. Nende sütt kasutavad prantslased oma kaminates. „Oleme siin keset kuurorti, aga tootmine on suhteliselt roheline – puugaas, mis haiseb, ja mis on seepärast Eesti tootjaid ka pankrotti ajanud, kasutatakse meie Hollandi päritolu seadmetes ära ja naabritega tülisid ei ole,” nentis Juns.

Stabiilse tootmise juures suuri arenguhüppeid Juns eriti ei näe. „Turunõudlus näitab, et võiks mahtu kasvatada, aga Eesti majanduskeskkond on nii ebastabiilne, et pigem hoiame sellega tagasi.”
Andrus Juns kasutas piltlikku näidet ja kirjeldas selleks karikatuuri kunagisest ajakirjast Pikker: mees istub eesli seljas ja hoiab ridva otsas eesli nina ees porgandit, andes loomale mõista, et mida kiiremini see liigub, seda suurema tõenäosusega porgandi kätte saab. „Mina tunnen ennast selle eeslina,” naeris Juns.

Kuid meenutas tõsisemas toonis, et kui tema 1990. aastate alguses eraettevõtjana alustas, tekkis ümberringi ettevõtjaid järjest juurde, nüüdseks on aga tegijaile kehtestatud nii palju reegleid ja nõudmisi, et ettevõtlikkus on alla surutud. Aina suurenevad maksud muudavad toodangu omahinna näiteks teiste Baltimaadega võrreldes kallimaks, samas peab turul nendega konkureerima.

„Et omahind oleks väiksem, peaks kolima tootmise Leetu või, veel parem, Poolasse. Eestis ma tunneli lõpus enam valgust ei näe,” ütles Andrus Juns.
Lätti minekut mees ei pakkunud, kuigi Lätiski on kuuldavasti keskkonnanõuded puusöetootjaile meist leebemad.

Eesti puusöeeksport, umbes 3000 tonni aastas, on väiksem kui Läti suurima puusöetootja SIA KRK Vidzeme aastatoodang. Lätlased ekspordivad puusütt meist üle kolme korra rohkem ehk aastas ligi 10 000 tonni. Mis on Lätis suurim probleem? Tihe konkurents importsöega, mis pärit Lõuna-Ameerikast ja Aafrikast.

ÜKS KÜSIMUS
Ülo Kask (endine TTÜ energeetikateadlane, tänane konsultant), kuhu suunas Eesti puusöetootmisel minna oleks?
Puusöe tootmine on pigem nišitegevus, milleks Eestis ressurssi jätkub. Mõni aeg tagasi oli meil üle kümne söetootja, kuid nüüdseks on neid vähemaks jäänud. Põhjuseid on mitu. Eks oskused ja kogemus ka loe, kuid peale selle ei ole kuigi kerge selle kaubaga välisturgudele minna, sest sealgi on ees tihe konkurents.

Mina ei usu, et meil seda valdkonda väga suurelt laiendada tasub. Pigem oleks tähtis, et olemasolevad ettevõtted tugevamaks muutuksid, mõtlen automatiseerimist, tootmise täiustamist. Edaspidi võiks mõtelda ka tootesortimendi laiendamisele.

Üks tulevikutoode grillsöe kõrval on näiteks biosüsi, mis tänu suurele poorsusele võimaldab siduda niiskust ning pakub rohkelt elupaiku bakteritele ja seentele, kes omakorda parandavad taimede võimet saada mullast toitaineid ja aitavad üle elada kuivi perioode. Jaapanis kasutatakse biosütt mullalisandina juba palju aastaid, sama kogub populaarsust Lääne-Euroopa riikide intensiivkasutuse tõttu kurnatud põldudel. Meil võiks biosöe lisamist katsetada eelkõige kuivemate alade väikese boniteediga muldadel, kuid efekti tunnetamiseks peaksid katsed kestma vähemalt üle kolme aasta.

Katseid peaks tegema koostöös, sest söetootjad peavad õppima valmistama sobiva poorsusega biosütt.

Kes eriti kõrgeid kvaliteedinõudeid suudaks täita, võiks katsetada aktiivsöe tootmisega (näiteks meditsiiniliseks otstarbeks), sest selle hind on kõige kõrgem. Iseasi, kuidas sellega jõuda rahvusvahelistesse tarnekettidesse.