Guy Browningu kolumn: Liftid

 (1)

Büroohoonete liftid on miniatuursed laboratooriumid, kus tehakse inimliku piinlikkuse uuringuid. Märkimisväärselt keeruline on kellegagi sundimatult ja viisakalt suhelda, kui ta seisab sinu pikematest ninakarvadest umbes tolli kaugusel. Samuti leiavad naised lifti olevat parima paiga üheks terviklikuks meigisessiooniks, juuste pleegitamiseks ning kiireks bikiinipiirkonna vahatamiseks.

Kui huvituda ühe ettevõtte käekäigust, siis sageli ei pea liftidest kaugemale vaatama. Kõik ettevõtted, mille liftide seinu katavad pehmed vaibad, on kindlasti teel pankrotihalduri käte vahele. Väljaspool hoonet asuvad klaasist liftid viitavad sellele, et ettevõte toetub Enronist eeskuju võtnud raamatupidamisele. Kui majas on lifte rohkem kui korruseid, siis on kahtlane, kas see firma üldse suudab mingis valdkonnas ellu jääda.

Mõnede vanamoodsate juristide kontorites on veel alles iidsed puust liftid, millel on metallvõredega uksed. Neid suudad sa avada ja sulgeda vaid siis, kui oled seda tüüpi inimene, kel on kombeks regulaarselt rinnalt 150-kilost kangi suruda. Kui aga oled juba sisse pääsenud ning vajaliku korruse nuppu vajutanud, siis kergitavad need liftid end ülespoole kiirusega üks korrus iga kümne minuti kohta. Sellisesse lifti kinni jäädes ei maksa vajutada hädanuppu, kuna see lihtsalt lõikab lifti üleval hoidnud karvase köie katki.

Moodsamatel liftidel on elektroonilised hääled, mis teatavad sulle usalduslikult: “Sõidame üles.” Palju parem oleks, kui seesama hääl räägiks natuke praktilisemat juttu, näiteks: “Palume rohelise lipsuga mehel ülejäänud reisijate turvalisuse ja mugavuse huvides järgmisel korrusel liftist lahkuda.”

Newtoni füüsikaseadused liftides ei kehti. Kui sõidad üles tegevjuhi kabinetti n-ö vaibale, siis tekitab see maa alla vajumise tunde, aga sealt alla sõites tundub, nagu tõstetaks sind pilvedeni (kui sind lahti ei lastud).


Copyright © Guy Browning 2006