Peeter Laane

Kommentaar

Tänases Eestis loetakse normaalseks, et haigla keeldub ravimast patsienti, viidates rahapuudusele, ja samal ajal ostab miljoneid maksva diagnostilise aparatuuri (eelkõige selleks, et teenida uusi miljoneid).

Tõsi, ilma korraliku aparatuurita ei saa olla korralikku diagnostikat ega heal tasemel ravi. Raha napib ja vaesel ajal on eluliselt tähtis, et eelistused on paigas ja mõeldakse kokkuhoiule.

Arsti ja haigla esmane kohus on haigete ravimine. Kuid "tänu" kehtivale punktisüsteemile meditsiiniteenuste tasumisel oleme jõudnud olukorrani, kus kõikide haiglate raviosakonnad (eriti terapeutilised) töötavad kahjumiga, diagnostilised struktuuriüksused aga suure kasumiga. Oma süü on selles haiglate juhtkondadel, kes on jaotanud haigla osadeks ning haiglat kui tervikut ei eksisteeri. Tulemused on käes - raviosakonnad ei saa haigeid rahapuudusel ravida, diagnostika ostab aga 16 miljonit maksva superaparatuuri, mille võimalused ületavad tunduvalt ühe haigla vajadused. Seda ostu võib vabalt võrrelda Boeing 767 ostuga, eesmärgiga panna see lendama Tallinna-Kärdla-Kuressaare liinile.

Raha voolab haiglajuhtide taskusse

Asjaolu, et haiglaravi muutub järjest suuremaks defitsiidiks reakodanikele ja kroonilisi haigusi põdevatele haigetele, on tingitud mitmest tegurist.

Esiteks. Haigla juhtkonnale (haigla omanikule) pole seadusega pandud kohustust ravida efektiivselt võimalikult paljusid haigeid. Vähim arv peaks siiski olema fikseeritud. Kui seda kohustust pole, on võimalik kasutada haigekassast "kaubeldud" raha eelkõige tuluallikana haigla juhtkonnale (tellida ravimeid, aparaate, remonditeenust firmadest, kus ise või keegi lähikondlane on omanik või aktsionär). Väljapääsu näen enamiku haiglate erastamises kindlate kohustuste ja tingimustega.

Teiseks. Sotsiaalministeeriumi koostatud meditsiiniteenuste eest tasumise süsteemi tuleb muuta, ja eelkõige seetõttu, et funktsionaalsete uuringute tegemine on kohati mitmekordselt üle hinnatud. Samas on haigete ravimine selgelt alahinnatud. Süsteemi muutmiseta pole olukorra paranemist loota ka erameditsiinis.

Toon paar näidet punktisüsteemi absurdsusest. Näiteks maksab tavaline ja küllalt informatiivne südame ultraheliuuring 76 krooni. Vähemalt 90-95 protsendile haigetest sellest uuringust piisab, kuid küllalt sageli tehakse neile sama uuring väikese lisaprotseduuriga. Seda vajab ainult kuni kümme protsenti südamehaigetest. Kuid uuring on kasulik - maksab 541 krooni.

Või selline näide. Südame pärgarterite röntgenoloogiline uuring, mis on vajalik selgitamaks, kas haige vajab operatsiooni või mitte, maksab 3420 krooni. Küllalt palju, et teha seda vahel põhjendamatult, n-ö raha teenimiseks raviasutusele.

Kuid mitte see pole peamine. Oluliselt enamat tööjõudu ja oskusi mittevajav analoogne raviprotseduur - südame pärgarterite ühe ahenemise laiendamine maksab juba 34 750 krooni ja kui haigel on ahenenud kaks arterit, lisandub veel 7500 krooni. Seega, ühe-kahetunnine protseduur, mida võib ainult tingimisi nimetada operatsiooniks, läheb haigekassale maksma umbes 40 000 krooni. Samas väga keeruline ja raske operatsioon, mis liigitatakse kõrgemasse, kümnendasse kategooriasse, maksab ainult 9800 krooni.

Kolmandaks. ümberkorraldamist vajab meditsiiniteenuste tellimine haigekassade poolt. Praeguse süsteemi kohaselt pole haigekassal mingit stiimulit ega kohustust tellida teenust sealt, kus seda saab odavamalt ja kus seda eelkõige haigete raviks kõige efektiivsemalt tehakse. Ei sõltu ju sellest haigekassa eelarve, ei tema töötajate palk ega muud hüved.

Riik lähtub grupihuvidest

Raha tuleb haigekassadele sundravikindlustusest. Kui on tegemist kindlustusliigiga, peaks teiste kindlustusseltsidega samalaadselt ka haigekassa töötaja palk sõltuma tema töö efektiivsusest, s.t lepingud ja nende maht tuleb sõlmida nende haiglate ja arstidega, kelle töö on kõige efektiivsem haigete ravimisel ja kus aasta viimastel kuudel ei öelda: vabandust, raha on läbi ja meie teid, s.t kindlustatud haiget ei ravi.

Haigekassadel võiks olla oma, olulise juurdehindluseta haigekassa apteek ja miks mitte ka haigla. Enne suurt sõda see nii oli.

Neljandaks. üks põhjusi, miks tervishoius valitseb sotsialism ja turumajandus üheaegselt on Riigikogu suutmatus või tahtmatus juhtida riiki üldrahvalikest huvidest lähtudes. Siiani on paljud tähtsad otsused võetud vastu mingi huvigrupi soovidest lähtudes.

Pole võimalik korrastada riigimeditsiini korrastamata riigi alustugesid. Ainsaks väljapääsuks näen kehtiva valimissüsteemi muutmist, et valija teaks, keda ta konkreetselt valib. Nii kaob ära Riigikogu komplekteerimine valdavalt erakonnajuhtide poolt ning mõnekümne-mõnesaja häälega rahvaesindajatest. Olen optimist ja usun, et peale oma palga ja pensioni peale mõtlemise ning tenniseturniiridel käimise jätkub Riigikogu liikmeil aega ja huvi seista ikka üldriiklike huvide, sh õigluse eest tervishoius.

Peeter Laane on kardioloogia instituudi osakonnajuhataja.