OHVITSER HARRI RENT
Hallpeadega, või nüüd siis ütleme pensionäridega, on üks igavene häda. Ikka vähe ja vähe. Raha muidugi. Eks elanud ja kogunud nii, et jätkunuks vanuigigi võtta. Aga siit see tänane puudus ja nappus algabki.
Noorpõlves polnud aega raha koguda. Tuli sõjas võidelda maaletungiva vaenlase vastu. Pärast jälle vangilaagri elu.
Seal sai küll tööd tehtud kaksteist, vahel kuni kaheksateist tundi päevas, aga rikkust polnud tulemas kuskilt. õnn, et hing sisse jäi. Kui siis mees lõpuks koju pääses, oligi keskiga juba käes. Kes tahtis ülikoolis jätkata, sellele öeldi sageli "ära parem torgi, võib kehvasti lõppeda ja pealegi "märgitud" mehena perspektiivi pole". Tööga oli jälle nii, et sulepea asemel soovitati kangesti uuesti labidas või autorool pihku võtta.
Ime küll, aga ära elasime, kuni tuli vabadus. Riik vajas jälle mehi piirile. Vahepeal seitsmekümneseks saanud mees arvas, et tervisel pole väga vigagi ja kui ongi, mis sest, see ju nüüd oma riik, kes kutsub. Usu või ära usu, aga siis sai mindud teistkordselt vabatahtlikult kodumaad teenima. Jälle munder seljas ja ohvitseripagunid õlgadel nagu toona, pool sajandit tagasi.
Aga ka need eesti mehed, kes oma tookordse nooruse tõttu teenisid sõjajärgses Nõukogude armees, ja jõudsid seal vanemohvitseri auastmeni, on vahepeal pensioniikka jõudnud. Ka paljud nendest loobusid Venemaa küllaltki kopsakast ohvitseripensionist ja tulid vabatahtlikult oma riiki teenima.
Igas tsiviliseeritud riigis makstakse ohvitseridele, eriti kui tegemist on vanemohvitseridega, päris korralikku pensioni, kuna ohvitserikutse on ikkagi elukutse või koguni seisus, mis on kõige otsesemalt seotud "kõrgendatud ohtlikkusega".
Aga, oh häda, kuigi Eesti riik tähistab kohe varsti oma viiendat taasiseseisvumise aastapäeva, pole niisugust seadustki olemas, mis väljateeninud ohvitserile pensioni määraks.
Hulga aastaid tagasi, kui tavainimese pension oli keskmiselt 500 krooni, tegi Tallinna volikogu otsuse, et okupatsiooniaegsetele linnapeadele kui teenekatele meestele, kes kuulusid endise rezhiimi kõrgnomenklatuuri hulka, maksta pensioni 2500 krooni. Kui on tahtmist, saab kõike teha.
1994. aasta suvel pöördusin pensioniküsimuses tolleaegse kaitseväe juhataja Aleksander Einselni poole. Vastus oli lühike: "Mina ei saa midagi teha."
Septembris arvas Riigikogu riigikaitsekomisjoni liige Jüri Põld: "Märgin üles, võtame midagi ette."
Sama aasta oktoobris, ühel vastuvõtul Toompeal, avanes juhus esitada ka president Merile isiklikult meid vaevav küsimus. Tulemus: "Adjutant Loosberg, märkige üles." Tagajärg ümmargune null.
1995. aastal, Võidupüha pidustustel Paldiskis, rääkisin meie tipp-poliitiku ja riigikogulase Tunne Kelamiga samal teemal. "Kohe pärast puhkust, augustis, tõstame küsimuse üles." Head mehed lubamagi.
Küsimus Riigikogus tõstatati küll, aga mitte kaitseväelaste pensioniseaduse teemal, vaid hoopis selle kohta, kuidas tõsta riigikogulaste palku ja kindlustada neid suurepärase pensioniga. Eks nendegi töö ole raske ja eriti ohtlik, võib ju juhtuda, et järgmine kord enam ei valita ja selleks ajaks peab ju ennast ometi kindlustama.
Aga midagi vist siiski liigub, igatahes üks ohvitser juba sai ja isegi päris priske pensioni. Kui eelmine kaitseväe juhataja pidi oma ametipostilt lahkuma pärast kahe ja pooleaastast teenistust Eesti kaitseväes, siis ei kulunud vist paari nädalatki, kui oli kuulda küsimus: "Aga minu sotsiaalsed tagatised?"
Ta sai need, kuigi see tühine, pisut üle kümne tuhande krooni kuupensioni on ju naeruväärne võrreldes selle viiekümnetuhande dollariga (ca 600 000 krooni), mis härrasmees iga aasta ohvitseripensionina Ameerikast saab.
Mida sellest kõigest arvata?
Tubli kommunist Jaroslav Hashek lasi oma sõdurlikkust mõnitavas "filosoofilises" suurromaanis vastata vahval sõduril Shveikil: "Just nii, härra oberleitnant, lõuad pidada ja edasi teenida."
Harri Rent on kolonelleitnant reservis.
