Hansapank suunab Eesti ärikultuuri
Sellise ambitsioonika väitega nõustuvad ka hansapankurid ise. Endine pangajuht Indrek Neivelt toob ühe näitena Hanspanga poolt maale toodud lameda organisatsioonikultuuri. Mõjukust suurendab kindlasti fakt, et pangal on miljon eraisikust ja 60 000 ettevõttest klienti. Nii otseselt kui ka kaudselt on kujundatud nende mõtteviisi.
Pangast on aastatega läbi käinud tuhandeid töötajaid. Hansapangaga seonduv on pikka aega olnud üliõpilaste lõputööde üks lemmikteemasid, nii nagu koht Hansapangas lemmiktöökoht. Kõik ei ole olnud juhus. “Eeskuju ja pedagoogi ideoloogia autoriks võib pidada Hannes Tamjärve,” meenutab Neivelt.
Eelmise aasta kevadel Tartu ülikooli semiootikaosakonna jaoks Hansapanga sisemisi rituaale ning kombeid uurinud Maarja Põld ütleb samas, et tänapäeval pole Hansapank enam nii eriline kui varem. “Minu ootused olid tegelikult kõrgemad kui tegelikkus,” ütleb Põld.
Ärileht uuris pangatöötajatelt endilt, kuidas nemad näevad Hansapanga sisemist käitumiskultuuri, millised on kombed ja rituaalid.
Erkki Raasuke, pangajuht, pangas 13 aastat
Kui mina siia tulin, töötas kogu pangas 150 inimest. Täna ainuüksi peamajas tuhatkond. Loomulikult ei suuda ma enam ammu kõiki nägu- või nimepidi tunda. Aga see on areng. Kui midagi kahetsen, siis seda, et meil on üksteise teretamise komme hakanud kaduma. Ehk on see lihtsalt suureks kasvamise kõrvalnähe. Inimesed jäävad võõramaks ja anonüümsemaks. Sinatamine on aga hästi loomulik. Kui keegi mind mõnikord teietab, siis vaatan üle õla ja küsin, et on mind siis mitu. Riias käies tuleb rohkem teietada. Moskvas ütlen aga endast kümme aastat nooremale tellerile “teie”.
Loomulikult on kohti ja üritusi, kus pean kohal olema mitte sellepärast, et mind on sisuliselt vaja, vaid seetõttu, et näidata: “Näe, Raasuke on siin. See üritus on tähtis.” Selle aasta suvepäevade eel mõtlesin korraks, et seekord ei lähe. Priit aga ütles: “Sa pead tulema.”
Juhi sümboolse rolli väljamängimine on omamoodi tasakaalu otsimine. Meeskonnaga on vaja koos pidutseda. Teisalt ei saa ise esiplaanile trügida. Kui kellelgi on sünnipäev, siis lähen panen ikka käe pihku ja soovin õnne, aga koosistumisele tavaliselt ei jää – inimesed tunnevad ennast ebamugavalt. Olen ka tähele pannud, et kui vahel sööklas üksinda laua ääres istun, siis mõned võõrastavad ja päris kõrvale ikka tulla ei tihka. Vägisi vennastuda või rahvameest mängida pole mõtet.
Inimesi üritan kiita kaudselt. Näiteks räägin tema kolleegidele, kui tubli ta on või kui hästi ta sellega hakkama sai. Selline teadlik võte, mida kasutan. Tõsi, kiitustega oleme siin üldiselt kitsid.
Avalikkuse ees on kord läinud aastatega pigem rangema suunas. On selge, et seltskonna ajakirjad on ei-ei-ei. Kui napsu tahan võtta, siis suvalisse baari ei lähe. Vahel aga mõtlen ehk ka üle. Näiteks, kas mul on sobilik dressipükstes kodu kõrval poodi saia ostma minna. Ja mis siis veel saab, kui dresside peal on kohupiimaplekk.
Üks isiklik asi, mille suurema avalikkuse tähelepanu alla sattudes olen avastanud, on minu nägu. Minu näo iseloom nimelt ütleb, et olen morn ja väsinud. Tegelikult muidugi nii ei ole, see on lihtsalt minu omapära.
Annely Lippassaar, teller ja investeerimiskonsultant, pangas 3 aastat
Alguses kui tulin Hansapanka oli väike hirm uue töökoha ja suure kollektiivi ees. Tean, et ka mõnest väiksemast kontorist tulijad on samamoodi ettevaatlikud olnud. Algus oligi raske. Telleri töö on palju keerulisem, kui ette kujutasin. Hästi palju infot, hästi kiire ja täpne.
Aga inimesed on hästi sõbralikud. Väga palju aidatakse. Kõik on võrdsed. Mingit ülemuste barjääre küll pole. Ka Priit Põldojat on meie kontoris aeg-ajalt nähtud, kuid mingit tõmblemist see kaasa ei toonud.
Tulemustele orienteeritus on väga oluline samas kogu aeg üleval ja tulemusi väärtustakse. Telleri jaoks on Eesti-siseselt tähtsaim saada Tähtede Almanahhi. Kogu grupi peale, rootslased kaasa arvatud, on auhind number üks Hansamärk. See on meie jaoks nagu olümpiamängude kuldmedal. Need auhinnad on muidugi ka kiitused väga hea töö eest. Tean küll, et kiida lolli ja loll rabab rohkem teha, aga ikkagi tore.
Välimuselt peame välja nägema korrektsed. Liiga palju ehteid ei tohi olla. Meik peab olema tagasihoidlik ja küüned mitte liiga kärtspunased.
Tea Trahov, personalidirektor, pangas 15 aastat
Arvan, et tunnen nimepidi umbes 600–800 töötajat. Ilmselt on pangas vähe neid, kes minust rohkem inimesi isiklikult teavad. Olen tähele pannud, et meie tulemustele orienteeritud ideoloogia levib ka väljapoole. Näiteks viimasel ajal tahavad panka tulla eelkõige need, kel hästi suur saavutamisvajadus. Mugava ja turvalise töö otsijad on aru saanud, et see koht pole neile.
Kõige olulisem inimene, kes seda mõtteviisi kannab, on Hansapank Eesti juht Priit Põldoja. Priidu puhul on oluline ka, et ta tunneb ja teab isiklikult tõesti väga palju töötajaid. Näiteks siis, kui käivitus suurem pensionisammaste müümine, käis ja suhtles Priit isiklikult kontorite kaupa lausa klienditeenindajatega.
Panga seest võib leida ka oma subkultuure. Näiteks liisinguinimesed on rohkem meeskonnamängijad. Ettevõtete liini peal suuremad soleerijad. Ühed osakonnad rohkem sellised vaiksed ja keskendunud, teised lõbusamad.
Minevikku vaadates oli üheks murdepunktiks Hansapanga ja Hoiupanga ühinemine. Nemad olid ehk rahvalikumad, meie kiiremad, kärsitumad ja elitaarsemad. Alates sellest on pangakultuuri keskmes olnudki balansi otsimine suuruse ja teravuse vahel.
Enamik Hansapanga käitumiskombeid on pigem loomulikul teel kujunenud kui väga teadlikult juhitud. Nüanssides tehakse muidugi teadlikke valikuid. On selge, et näiteks suvepäevadele esinejaid valides peame arvestama panga kuvandiga.
Jan Andresoo, varakindlustuse juht, pangas 3 kuud
Kõige esimene on ikkagi tulemustekeskne mõtlemine. Võiks öelda, et Priit Põldoja vaim hõljub ka meie liinis. Tema on samuti tulemuste mees. Spordimees, kes teab, et osavõtt on tore, aga võit on tähtsam.
Ülemus-alluv suhtumist pole. Kui mina kindlustuse liinis kedagi tööle võtan, siis on selge, et tuleb võtta inimene, kes on minust omal alal parem. Ja kui kõik on parimad, siis kõik ka austavad üksteist.
Töötasin Hansapangas ka kümme aastat tagasi ning paar olulist muutust on sisemises kultuuris küll toimunud. Suureks kasvamisega on osakonnad hakanud omavahel võistlema. Kui meil on vaja turunduse või IT ressursse, siis konkureerime nende saamiseks teistega. Lihtsustatult võiks öelda, et iga osakond on pangas nagu väikefirma oma partnerite ja klientidega.
Teisalt on osakondade vahelised hierarhiad kadunud. Näiteks kümme aastat tagasi oli viiendal korrusel asuv Lõhmuse alluvuses treidingruum panga vaimses hierarhias teiselt planeedilt. Isegi sinna pääsemine oli paras tuumafüüsika. Seda enam pole. Samal ajal on turundus nihkunud tagapingilt eesliinile. See ongi suurim muutus. Siis oli pank teenindusasutus, täna ka müügi ja turundusasutus.
Kui vaatan varakindlustust, siis inimeste suhted on pigem töised. Sünnipäevi suurelt ei peeta. On muidugi kohv, suupisted ja lilled, aga kõike tehakse möödaminnes. Pikemat pidutsemist pole. Paar väikest rituaali on meil siiski tekkinud. Nii näiteks saab iga tulija nn uue töötaja pakikese. Seal on energiajook, sŠokolaad ja konjak. Minu enda laua peal on samuti “hädaolukorra konjakipudel.” Siiamaani on seda küll ainult üks kord tulnud kasutada. Ühele töötajale, kel meel must, andsin natuke.
Artiklis on kasutatud Tartu semiootikute Maarja Põllu ning Ester Võsu tööd “Rituaalid organisatsioonikultuuris väärtuste edastajate ja identiteedi kujundajatena Hansapanga näitel”.
Kommentaar
Maarja Põld, semiootik: Pangas on vähemalt kaks klassi
Uurisin Hansapanga käitumiskultuuri 2005. aasta kevadel. Igas intervjuus, mille töötajatega tegin, räägiti sellisest asjast nagu “hansalikkus” või “hansalik töötaja”. Enam kui pooled arvasid, et see on olemas, kuigi seda kirjeldada ei osanud. Mõned nimetasid seda “hansalikkust” ka müüdiks.
Pangas on vähemalt kaks klassi: tellerid ja ülejäänud. Tellerite puhul on näha süstemaatilisemat ja teadlikumat väärtuste kujundamist. Ühe tiimi tunde loomist. Kasvõi telleriks saamise protsess. Üheskoos raskuste ületamine. Ning telleri tunnistuse kättesaamine kui omamoodi riitus, sissepühitsemisrituaal.
Jäi ka mulje, et kui võrrelda näiteks Tartu ja Tallinna töötajaid, siis Tartus tundusid suhted vähem ametlikud, lihtsamad, inimlikumad. Ka väljaspool tööd käidi omavahel rohkem läbi, oli mingi oma gängitunne.
Sportlikkus ja võistlus olid läbivad teemad. Spontaansus. Mitteformaalsed suhted. Sinatamine. Ka n-ö madalamatel kohtadel töötajad räägivad vabalt pangajuhtidest, tollal siis Neiveltist ja Raasukesest.
