Kui krooni ajal oli keskpanga fookus Eestil, siis nüüd euro ajal on otsustamise ampluaa palju laiem – kogu euroala. Kas see on keskpanga juhi töö raskemaks teinud?

Ehk teeb hoopis huvitavamaks ja kindlasti raskemaks. Kui meil oli valuutakomitee süsteem, siis meil ei olnud oma rahapoliitikat. Nüüd me oleme oma suveräänsust isegi kasvatanud. Meil on roll selles otsustusprotsessis. Pead olema rohkem kursis üleeuroopaliste teemadega. See on väga suur privileeg, et oleme üks 25-st seal Euroopa Keskpanga laua taga. Meie ülesanne on seda väärikalt sisustada ja proovida pakkuda oma kogemusel baseeruvaid lahendusi ja seisukohti.

Kui tulised on Euroopa Keskpanga nõukogu istungid? Kreeka kriisi aegu olid need vist teravamad kui praegu?

Tulised ei ole istungid kunagi, sest keskpankurid on täielikud džentelmenid. Keegi ei tõsta häält. Seisukohad on erinevad ja vaidlust on küll päris palju, aga see on väga viisakas, meeldiv ja erudeeritud. Eks nägemusi on erinevaid. Kes tahavad olla rohkem toetavad, kes konservatiivsemad. Sedasi on ka teiste keskpankade nõukogudes. Tehniline tase on väga kõrge.

Kui ma sinna esimesel korral sattusin, siis kõik suutsid praktiliselt kõigil tehnilistel teemadel ad hoc sõna võtma. Euroopa Keskpanga nõukogu liikmed on väga kogenud majandusprofessorid või muidu tugeva taustaga. Kui tahad seal löögivõimeline olla, sa pead tehniliselt päris pädev olema või ennast kurssi viima nende teemadega. Meil on kõige väiksem keskpank, isegi väiksem kui Maltal. See sunnib spetsialiseeruma. Saksamaal või Prantsusmaal on nii suur aparaat taga, et võib igal teemal sõna võtta. Meil on mõned teemad, kus meil kompetentsi nii palju ei ole ja mingid teemad, kus meil instrumente ei ole - me ei saa end pidada ekspertideks. Peame olema natuke rohkem fokusseeritud.

Otsustamise õhkkond on väga demokraatlik. Kui suudad midagi konstruktiivset välja pakkuda, siis kas oled suurest riigist või väiksest enam nii väga ei loe. Nendes diskussioonides tuleb osata orienteeruda ja konstruktiivselt panustada.

Kas Euroopa Keskpanga nõukogus on tekkinud nn. Lõuna-Euroopa grupp, mis teistest eristub ning teisel pool Saksamaa ja teised stabiilsema rahapoliitika pooldajad. Ehk on see eristumine rohkem näha rahandusministrite tasandil?

Maailmavaatelisi erinevusi on. Ma ei usu, et keegi on mingis pundis või koalitsioonis. Teemade kaupa võid arvata, et need ja need indiviidid kipuvad rohkem olema ühe maailmavaatega ja teised on natuke teistsugusega. See ei pruugi olla geograafiline. Kusagil USAs, Suurbritannias või Jaapanis on sarnast spektrit näha. Meie maailmavaade tuleb tihti meie ajaloolistest kogemustest kas kaugemast või lähemast minevikust. Sakslaste maailmavaade tuleb nende ajaloost. Mina kipun olema rohkem sellel konservatiivsemal poolel.

Meedias on juba spekuleeritud Euroopa keskpanga järgmise presidendi teemal, et see võiks olla sakslane...

Sellel teemal hakatakse järjest rohkem rääkima. Ma ise seda ei otsusta ja ma ei oska seda kommenteerida. Tahaks arvata, et parim inimene saaks valitud.

Kui sageli tuleb töös kasutada punast telefoni?

Punane telefon on mul selline (osutab omapärase disainiga telefonile, mis ei ole punane) – meie nimetame seda UFOks. Nüüd kasutame seda harva, aga olid raskemad ajad ja neid koosolekuid oli rohkem. Euroopas on stabiilsus nii palju paranenud, et me ei saa enam rääkida kriisist. Need ajad on praeguseks möödas. Majandusprognoose vaadates kõigis 19 riigi osas järgmise kolme aasta puhul oodatakse positiivseid näitajaid. Ei ole ühtegi riiki, kus prognoos näeb ette miinust. Eelarvepoliitikaga hädas olevad riike on aina vähem. Pangad on nüüd tugevamas seisus. Loodud on kriisihaldusmehaanism, mistõttu vastupanuvõime on palju suurem kui mõne aasta eest. Mõeldes aastale 2011 või 2012 tundus nakkusoht väga reaalsena. Kui ühes riigis, isegi väikses, tekivad probleemid, siis järgmine hakkab kõikuma.

Kreekalt see nii Küprosele levis...

Seal oli teatud mõttes transmissiooni, kuna pankadel olid teatud väärtpaberid. Kui hiljem paar aastat tagasi olid Kreekal raskused, siis need teistesse hapramatesse riikidesse ei kandunud.

Kas võlakirjaturu mullistumisel on päästikud nii Euroopas kui USAs keskpankade käes? Kui järsult karmistada rahapoliitikat, võib mull lõhkeda...

Ameerika Ühendriigid on juba läbinud pöördepunkti ja on rahapoliitika normaliseerumise teel. Pöördepunkti moment oli väga delikaatne, kus pidi väga täpselt kommunikeerima. Kui kommunikatsioon läheb korda, siis kõik sujub. Kui ei suudeta selgitada, mida täpselt teed ja turg saab valesti aru, siis võib väga halvasti välja kukkuda.

Euroopas oleme praegu sellises punktis, kus me mõtleme normaliseerumise peale ja sellises olukorras peab väga hoolikalt kommunikeerima, et keegi ei arvaks et me hakkame siin kohe üleöö lõdvast rahapoliitikast loobuma aga samal ajal kõik saavad aru, et praegust poliitikat ei saa ka igavesti rakendada. Normaliseerumine peab toimuma samm sammult. Mõned tahaksid seda kiiremat tempot ja teised tahaksid olla natuke ettevaatlikumad.

Ja kummal pool on Eesti?

Enamiku programmide puhul ma ei ole olnud väga kriitiline, aga selle riiklike võlakirjade ostuprogrammi suhtes ma ei ole alati olnud nii toetav. Nüüd peab vaatama majandusnäitajate arenguid. Oht, et liiga kaua ootad on mõnes mõttes võrdväärne ohuga, et tegutsed liiga vara ja pärast hakkad kahetsema.

Kas Eesti Pangal jagub puhvreid ajaks kui võlakirjade hinnad langema hakkavad?

Me oleme puhvreid kogunud. Kolmveerand kasumist paneme reservidesse. Võrreldes teiste keskpankadega võiks kapitaliseerituse tase natuke kõrgem olla. Kui normaliseerumine läheb oodatud kujul, siis võib tekkida aastaid kui me oma võlakirjaportfellidega raha kaotame. Ma arvan, et meie puhvrid peavad vastu sellisele olukorrale. Kui peame samal ajal üle elama mingisuguseid kriise mõnedes liikmesriikides ja samal ajal toimuks normaliseerumine, siis võib olla oleksid need kahjumid suuremad.