HARDO AASMÄE: Turuta on ostja ja müüja suhted rikutud
See oli enne, kui tekkis turust ekslikult lahutamatuks peetav raha, mille leiutasid foiniiklased alles tuhatkond aastat hiljem. Turg on sedavõrd visa ja tähtis ettevõtmine, et isegi Lübecki linnaõiguses, mille alusel valitseti Tallinna linna mitusada aastat, oli turukorraldusele otseselt või kaude pühendatud umbes 30 paragrahvi 168-st.
Turukaubandus on üle elanud ka kõige raskemad Nõukogude ajad, kui teatud perioodil olid turusuhted üldse keelatud. Tollaegne n-ö kolhoositurg ja täika varjasid turusuhete vääramatut toimimist ka siis, kui need pidid ära kaduma. Nüüdseks on Nõukogude aeg koos oma majandusteooriaga arhiivi antud ning turumajandus õitsele puhkenud.
Turgude ehitamine ja turukorraldus on linnade või riikide jaoks olnud väga tähtis ning turuplats linnaelanike peamiseks kokkusaamispaigaks. Seal toimuvad aastalaadad on omakorda suursündmusteks kõigile osavõtnutele.
Turg on jäänud tänapäevani kõige lühemaks teeks tootjast tarbijani. Sellest olid huvitatud kõik osapooled, sest vähenes vaheltkauplejate osa kaubanduses, alanes hind ostjale ja tõusis müüjale ning kiirenes raharinglus. Kuna see oli nii elanike kui ka üldse majanduse edenemise huvides, tegeles avalik võim pidevalt turuküsimustega. Seda sõltumata sellest, kas võimul olid antiikaja linnakodanikud, vürstid, kuningad, keisrid, parlamendid või kommunistid. Turg läks neile kõigile vägagi korda.
Vilunud reisimehe jaoks on turg samuti oluline paik. Kui võõras paigas on oludega tutvumiseks vähe aega, kuid tahtet mõista kohalikku rahvast on piisavalt, siis tuleb käia turul, pühakojas, kalmistul ja rahvalikus söögikohas, kus kohalikud ise käivad. Tähelepanelikule vaatlejale annab selline ühepäevane ringkäik küllaltki palju aimu ümberringi toimuvast. Seal toimuvad elu võtmesündmused väljaspool kodu ja tööd.
Värske toit
Tänapäeval ei ole turu tähendus kuhugi kadunud, eriti toiduainete ostukohana. Teekond tootjast tarbijani on lühim, säilitusainete vajadus on väiksem, seega väheneb ka allergia levik.
Arenenud tööstusmaades ei kipu mõnel pool enam laibadki hästi lagunema, sest kadunukesed on elus liiga palju säilitusaineid söönud. Mõeldes kasvavale põlvkonnale, olen imestanud, miks meil turumajanduse tulekuga ei taastunud piimamehed, kes laudast-farmist värske piima koju tooksid. Isegi paljudes maakoolides jõuab piim õpilastele sööklasse kiles, koorituna ja pika veo tulemusel. See on majandus- ja toitlusarutus.
Lähitootjalt tuleks piim kätte odavamalt ja kasvavale organismile on n-ö päris piim kahtlemata sobivam. Nimetatud tõsiasi on meie vanarahvale ammu teada. Nüüd murtakse läbi selle lahtise ukse ka läänes. Tõsi, keerukate ja kallite teadusuuringute kaudu. Eestis müüakse töötlemata piima vaid mõnel turul ja sedagi ei kipu jätkuma kogu päevaks. Mõnevõrra võiks seda mõista varasematel aastatel, kui suurtootjad olid seotud suurtöötlejatega ning väiketootjatel oli raskusi, et kvaliteeti tagada.
Kuid mis takistaks seda tänapäeval?
Eesti turgude saatus on pärast turumajanduse kehtestamist osutunud üllatavalt äraspidiseks. Eriti kui silmas pidada Tallinnat, kus on suurimad turud ja inimestel nende järele ka suurim vajadus. Teoreetiliselt oleks turud pidanud õitsele puhkema, kuid päriselt see niimoodi ei läinud.
Turul peab kõiki turuosalisi kohtlema võrdselt. Oluline on mõista, et kaupleja ja turupidaja ei saa olla üks ja sama isik. Seepärast on turgu enamasti pidanud avalik võim. Võimul ei ole tavaliselt rahvale kapsaid ja kaalikaid müüa, kui Nõukogude võim just kõrvale jätta. Isegi siis ei lubatud riiklikul tootjal turul müüa.
Äraspidine turg
Paraku läksid meie turud juba päris turumajanduse algul erinevate grupeeringute kätte, kes asusid hea või halvaga hindu kehtestama. Tallinna Keskturul jõudis asi selleni, et Harjumaa lihamüüjatele pandi pomm, mille tagajärjed olid traagilised. Mõistagi peletati sellega turult ära sõltumatud kaubaomanikud. Turg kaotab igasuguse mõtte, kui suur osa kaubast tuleb ühest hulgilaost ja “rühikad noormehed” sosistavad müüjatele hommikul kõrva miinimumhindu. Sellisel juhul erineb turg kaubanduskeskusest vaid selle poolest, et müüjad ei ole ametlikul palgal ja kauplemistingimused on viletsamad. Niisugune olukord valitses meil 1990. aastatel.
Segased suhted ning linnavõimu suutmatus ohjeldada turul sekeldavaid hämaraid jõude viisid Keskturu erastamiseni. Sellega kaotas linn sisuliselt igasuguse kontrolli turul toimuva üle. Üldise arvamuse kohaselt olid ostjateks n- ö tankistid. Olukorda iseloomustab värvikalt linnavõimude otsus rajada Tallinna Balti jaama turu juurde roheline turg, kus eratootja saaks oma saadusi takistusteta müüa. Turg turu kõrval – kas pole imelik?
Praeguseks oleme olukorras, kus turud on nõrgenenud ja nendest on jäänud tühi koht, kus võimutsevad kaubandusketid. Igapäevase tarbekauba valik vaesestub, kohaliku väike- ja keskmise tootja pääs turule on takistatud. Kes seda ei usu, proovigu osta poest viilutamata leiba või saia.
Suur on sisseveetava kauba osa. Selle all kannatab paratamatult nende toiduainete värskus, mida on võimalik kohapeal toota. Värske puuvilja kvaliteet on ilmselgelt alla käimas. Turupaigad lähevad kinnisvaraprojektide alla ning kaovad. Praegu on see ilmselt paratamatus, sest turud on valedes kätes.
Mida siis teha? Turge on vaja kõigile, sest see on kõige paindlikum osa kaubandusest. Tallinnas tuleb turud ilmselt uuesti üles ehitada ja seda igas linnaosas. Turgude omanik peaks olema linn või veel parem sõltumatute tootjate ühendused (näiteks Eesti põllumajandus-kaubanduskoda või erinevad kesk- ja väiketootjate ühendused). Nende moodustatud turu järelevalvenõukogudel on eluline huvi tagada turuosaliste võrdne kohtlemine, nii nagu seda tegid keskaegses Tallinnas gildid ja tsunftid.
