Isegi kui ametnikud leiavad mõistliku lahenduse investeerida euroraha betooni asemel või kõrval majandusse, seisab endiselt suur hulk eestlaste oma raha kas kasutult hoiustel või gastroleerib pensionifondide vahendusel mööda maailma ringi ja saabub tagasi alles aastakümnete pärast.

Hoiustel pureb inflatsioon viit miljardit eurot eraisikute ja kuut miljardit eurot ettevõtete raha. Raha seisab sisuliselt kasutult nii rahaomanike endi jaoks, sest selle väärtus aina kahaneb, kui ka investeeringuteks raha vajavate ettevõtete ning omavalitsuste ja riigi jaoks. Nood laenavad kõrge intressiga raha kas pankadest või välismaalt, viies sisuliselt omakorda raha Eestist välja, selmet kodanikele lisateenistust pakkuda.

On loomulik, et nii eraisikud kui ka ettevõtted vajavad rahalist puhvrit. Kuid isegi kui kümnendiku hoiustel seisvat raha saaks suunata Eesti majanduse elavdamiseks, ületaks summa miljard eurot. See oleks võimas süst elatustaseme tõstmiseks. Ka kohustuslikult pensionifondidesse kogutud 1,5 miljardist eurost viiakse suurem jagu ehk märgatavalt üle 90% Eestist välja ning toetatakse seeläbi võõrast ja mitte oma majandust. Nagu kolmapäeval Eesti Päevalehe vahel ilmuva Ärilehe esiküljeloo peategelane investeerimispankur Indrek Kasela piltlikult ütleb, ei ole usutav, et raha on mõistlikum paigutada kuhugi Bulgaariasse kui näiteks Eesti Energia aktsiatesse või võlakirjadesse. Seni pole valitsus soovinud või julgenud investeerimist soosida. On hoitud ülialalhoidlikku joont. Ehk on aeg muutusteks?

Oleme seni suuresti teinud panuse välisinvesteeringutele. Kuid esiteks, miks peaksid välisinvestorid praegu, kui oleme odavuse argumendi minetanud, Eestisse panustama, kui me seda ise ei tee? Ja teiseks näitasid kriisiaastad, et välisinvestorid viivad ohtu haistes esimesena raha välja ja usaldusväärsem on ikkagi omamaine kapital. „Välisinvesteeringute iga hinnaga soosimise periood on Eestis liiga pikaks läinud," nendib Kasela intervjuus Ärilehele. Nõustun.

Indrek Kasela intervjuu täismahus tänases Ärilehes!