Esiteks, et isegi kõige tugevama organisatsiooniga erakond ei suuda kõike kinni mätsida ja peab end aeg ajalt puhastama. Reformierakonda, kes on eelnevalt silma paistnud tugeva tsentraliseerituse ja organisatsiooni ülesehitusega, on tabanud viimase aasta jooksul lausa kolm skandaali: Silvergate, Autorollo ja viimasena sisevalimiste võltsimisskandaal, mis päädis (vähemalt esialgu) Kristiina Ojulandi parteist välja heitmisega. Ükskord on võimalik erakonnal silm kinni pigistada ja kriitika vaikides või ülbitsedes üle elada, aga kolm korda enam mitte. Kolmas kord nõuab juba vigade tunnistamist ja olukorra muutmist.

Teiseks näitavad skandaalid, et ei ole olemas ilmeksimatuid. Seni tõekuulutaja mainega teist aastakümmet riiki juhtivad oravad ei saa enam väita, et ainult nemad teavad, kuidas riiki juhtida. Ja seegi on hea, sest eksimine ongi inimlik. Ning demoniseeritud erakonnad võiksid saada tagasi inimliku näo. See aitaks tuua parteidesse ka uut ja värskemat verd, mille vajadusest kirjutas värvikalt kolleeg Vilja Kiisler Äripäevast artiklis „Võtame oma riigi tagasi: astume kõik parteisse".

Tõsi, kaasneb ka oht. Demokraatlikule riigikorrale iseloomulikud skandaalid kipuvad väsitama. Seepärast on just väsimus demokraatiast kõige ohtlikum tõbi, millega tuleb lakkamatult võidelda. Vastupidine tähendaks allaandmist. Halvemal juhul valitsemisviisi muutust. Seetõttu on lubamatu ka ükskõiksus Keskerakonna justkui katkematu paturegistri paljastuste vastu. Või huvi kadu IRLi, sotside või mõne väikepartei sahkerduste suhtes. Sest demokraatia ei ole mitte turvaline lõppjaam, vaid lõputu ning tihti valus ja vastik võitlus. Õnneks paremuse poole.