"Põhimõte on siin lihtne: ühelt poolt on nii, et mida dünaamilisem on areng ja mida rohkem kogu toimimiskeskkond muutub, seda suurem peab olema eelarve paindlikkus selleks, et arengu ja keskkonna muutustega kaasnevate väljakutsetega toime tulla; teiselt poolt on aga nii, et ükski valdkond ei saa oma tegevust arukalt ja tõhusalt korraldada, kui tal ei ole selget ettekujutust enda pikemaajalistest rahalistest võimalustest.

Kuid muutuvas maailmas ei ole tark kogu raha jaotust või suurust mingil momendil kehtinud prioriteetide või võimaluste või arusaamade järgi raskesti muudetavatesse seadustesse pikaajaliste kohustustena sisse kirjutada. See viiks vältimatult raha ebaratsionaalsele kasutamisele ja stagnatsiooni. Muutustega kaasaminemiseks on enamasti vaja ka raha üsna ulatuslikult ümber suunata. Kui aga raha ümber suunata ei saa, siis tuleb uutele väljakutsetele vastamiseks raha kas laenata või jääda arengust maha.

 Üheks võimaluseks, mis aitab sellest vastuolulisest olukorrast osaliselt välja tulla, on viimastel kümnenditel olnud maailmas kasutusel selline põhimõte, et osa kulutusi tehakse mitte valdkondlike määrangute vaid teatud, kindla pikkusega programmide järgi."