Heido Vitsur: majandusinimesed peavadki enda asja eest seisma

 (10)
Heido Vitsur: majandusinimesed peavadki enda asja eest seisma
Heido Vitsur tegeleb Arengufondi arenguseire divisjonis makromajanduse globaaltrendide jälgimise ja tõlgendamisega Eesti konteksti. Foto: Arno Mikkor, Eesti Päevaleht

Arengufondi ekspert Heido Vitsur ütles kultuurilehe Sirbi küsimustele vastates, et majandusinimesed peavadki enda asja eest seisma ning ütlema, mida neil ühe või teise programmi täitmiseks vaja on.

Järgneb Heido Vitsuri kommentaar küsimusele, et millest see tuleb, et majandusinimestele on nii tavaline rääkida inimesest instrumentaalselt kui vahendist?

Majandusinimesed peavadki enda asja eest seisma. Majandusinimene ütleb, mida tal ühe või teise programmi täitmiseks vaja on. Tal on vaja, et ettevõtte ukse taga oleks vabalt tööjõudu saadaval. Tööjõud on ettevõtte ukse taga siis, kui valitseb tööpuudus ja inimesed otsivad tööd. 4-5%-list töötust peetakse täielikuks hõivatuseks siiski väga suurtes liikuva tööjõuga riikides.

Liikumine ühest paigast teise, näiteks USA ühelt rannikult teisele, toob vahepeal paratamatult kaasa töötuse ja sellise liikumistega seotud töötuse osakaal on üsna suur. Kuid kompaktsed riigid nagu Jaapan ja Korea saavad läbi 2%-lise töötusega. See tähendab, et on võimalik majanduslikult kasvada, teha kvaliteetset tööd ja jõuda maailmas esirinda ka väga väikese tööpuudusega.

Halb on see, et niisuguste asjade üle arutades kõlab vaid majandusinimeste hääl. Teisi hääli ei lasta kõlada või neid koguni halvustatakse. Nii kujunebki arusaam, et inimesed on majanduse jaoks ning et inimestest võib rääkida justkui mingisugusest sellisest ressursist nagu maa, masinad või krediit. Majandus on siiski inimest teeniv fenomen nagu riikki.

Ometi on neid, kelle jaoks on elu aluseks riigifundamentalism, ning samuti neid, kes lähenevad kõigele turufundamentalistlikult või arvavad, et kõik on hea, mis teenib majanduskasvu. Tegelikult ei ole asjad loomulikult päris nii. Aga just filosoofid ja humanitaarala inimesed peaksid nägema asju tervikuna ja laiemalt ning siin oma sõna sekka ütlema.

Andres Arrak (kes on nimetanud abielu sisuks mastaabisäästuefekti ja valitud sellele vaatamata kirjutama konservatiivide raamatusse „Mitmekülgne konservatism”, kus ta teatab, et on tore, et meie tööturg muutus paindlikumaks, kuigi selle tõttu langesid meie palgad muu Euroopaga võrreldes nii mis mühises) on lihtsalt ühe koolkonna esindaja meie meedias, kelle seisukohad on alati teravmeelsed ja äärmuslikud. Kui aga inimesed, kes tunnevad sotsiaalelu ja ühiskonda paremini, ei vaidle talle vastu, siis pole see Arraku, vaid nende süü.