Aprillikuus oli Eesti inflatsioon aastalõikes 0,3 protsenti ja võrreldes märtsiga juba -0,7 protsenti. Võimalik, et lähima paari kuu jooksul läheb Eesti deflatsiooni ka aastapõhises arvestuses. Deflatsioon on iga ökonomisti õudusunenägu, on öelnud Indrek Neivelt. Ja tõsi, deflatsioon on hirmsam asi mida mitmed riigid hetkel kardavad ning mille vastu võitlevad, alates Ameerika Ühendriikidest kuni Jaapanini.

„Deflatsioonilist arengut tavaliselt tõepoolest kardetakse,“ lisab ka Arengufondi majandusekspert Heido Vitsur „kuid Eestil, kui me ei taha või ei saa krooni devalveerida, teist teed peale deflatsiooni meil polegi.“

„Eesti polnud ju juba aastaid tagasi ja on seda vähem praegu, oma kulutuste ja töö tootlikkuse taseme juures, konkurentsivõimeline,“ räägib Vitsur „Kulutuste taset saab lühiajalises perspektiivis alla viia ka valuutat devalveerides või deflatsiooni käivitades. Pikaajalisemas perspektiivis aitab ka töö tootlikkuse kasv, kuid terava kriisi ajal üksnes sellele loota ei saa.“

Vitsur toob välja kolm põhjust, miks deflatsioonist rääkides ei saa Eestit võrrelda teiste riikidega. Esiteks ei ole ükski riik peale Eesti seadnud kriisi ajal esimeseks prioriteediks eurole üleminekut vaid hoopi kriisist väljatulekut. „Need kaks ei ole kaugeltki täiesti kokkulangevad asjad,“ ütleb Vitsur „Loomulikult on jutt sellest, kui suuri toetuspakette ühel või teisel juhul kasutada saab.“

„Teine põhjus on aga see, et Eesti kuulub nende riikide hulka, kes lasksid viimaste aastate jooksul tekkida tohutu väliskrediidile baseeruva tarbimisbuumi ning meie õnnetuseks kuulume me selle riikidegrupi nõrkade riikide hulka, ega saa seetõttu kasutada selliseid meetmeid nagu kasutavad USA, GB või isegi Iirimaa,“ lisab Vitsur „See on, võtta tarvitusele suuremahulised laenud majanduse elavdamiseks. Meile lihtsalt ei laenata, sest ei usuta meie majanduse suutlikusse suuremat rahvuslikku võlga teenindada kui meil praegu juba on. Nii et ca kolmeprotsendiline defitsiidi lagi on meile meie laenamise võime ja reservide suuruse poolt juba niikuinii ette kirjutatud (arvestades seda, et kriis ei lõpe juba sellel aastal).“

„Kolmandaks – oleks Eesti paar aastat tagasi mõistnud tsüklivastase majanduspoliitika olulisust, oleks meil loomulikult olnud vabamad käed majanduse stimuleerimisprogrammide kasutamisel ning me poleks tõstnud võõra raha abil oma kulutused sellisele jätkusuutmatule kõrgusele, kust alla tulek väga valus ja keeruline on,“ ütleb Vitsur.

Vitsuri sõnul on ülikiire pidurdamine nagu meil keeruline ja võib tõepoolest kaasa tuua raskelt kontrollitava langusspiraali, sellele lisaks veel ennustamatuid sotsiaalseid pingeid: „Kuid põhiline probleem on nagu eelpool mainitud siiski mujal – Eesti majandus oli suures osas viimaste aastatega ülikõrgeks ja tootlikkuste tasemele mittevastavaks tõusnud kulutustetaseme juures konkurentsivõimetu juba aastaid tagasi.“

„Kuid meie õnnetuseks pole ka kriisiaastaga olukord paranenud vaid halvenenud. Peaaegu poolte meie peamiste kaubanduspartnerite, (sealhulgas Rootsi) valuutad on viimase poole aasta jooksul tuntavalt odavnenud ja seeläbi meie konkurentsivõimet ja taastumislootusi veelgi halvendanud,“ sõnab Vitsur „Meil lõppes aga hindade kallinemine alles nüüd. Kuid praeguses olukorras oli ja on isegi väga tagasihoidlik inflatsioon meie taastumisele kahjulik. Oleme ca 20 protsenti kallim maa kui meie rahvusvaheline konkurentsivõime seda lubaks.“