Heido Vitsur: tuleb püksirihma pingutada
Teiseks andsid nii möödunud aasta teise poole majanduse kasutempo kui ka vilets käibemaksu laekumine ja jaekaubanduse käibed selle aasta esimeses kvartalis koos kinnisvarasektoris toimuvaga piisavalt selget märku majanduse murettegevalt kiirest aeglustamisest.
Kui jätta emotsioonid kõrvale, siis ei ole ju erilist tähtsust kas majanduskasvuks on 0,1 või 0,4 protsenti, ja kas need numbrid on pluss või miinusmärgiga.
Enam kui kümneprotsendine kasvutempo langus võrreldes ülemöödunud aastaga on igal juhul häirivalt suur. Meie majandus on praktilises seisakus nii esimesel kui ka teisel juhul, kuigi sõna „retsessioon“ saab seostada üksnes kahe järjestikuse kvartali negatiivse kasvuga.
Kuid sellel uudisel on suur emotsionaalne tähendus — olukord on halvem kui eeldati ja võib minna veel halvemaks! Ja karta on, et lähebki.
Kui vaadata tegureid mis põhjustasid majanduskasvu ärakukkumise ükshaaval, siis tuleb välja, et nende hulgas on ka selliseid, milleks otsest põhjust nagu ei tohiks olla.
Näiteks sellise kaubagrupi nagu rõivaste ja jalatsite tarbimise vähenemine olukorras, kus inimeste sissetulekud ei ole vähenenud, vaid on kasvanud.
Inimeste selline käitumine näitab nende ebakindlust tuleviku suhtes ja tuleb arvestada, et selline kuudepikkune üldine ebakindlus ilma põhjuseta ei teki. Käitumist saab selliseks muuta üksnes ebakindel olukord.
Paraku ongi meie olukord üsna ebakindel. Seni elasime liigsuures ulatuses võõra raha sissevoolu arvel, harjusime aastate jooksul sellise elustiiliga ega tundnud muret selle üle, et selline olukord igavesti kesta ei saa.
Kuid mis veel halvem, selline elustiil halvendas meie konkurentsi- ja kohanemisvõimet reaalses, avatud maailmas.
Paraku tuli nüüd välja, et meie majandus ei olegi kuigi tormikindel ja et rahvusvahelise raha- ja kapitalituru lained kõigutavad teda teiste riikide majandustega võrreldes rohkem, kui see meile meeldib, ning et meil ei ole hetkel peale püksirihma pingutamise head vastust toimuvale pakkuda.
