Heido Vitsur: väikese papiga probleeme ei lahendatud
Loomulikult on parem hilja kui mitte kunagi, kuid on üsna tõenäoline, et kui euroga seotud probleeme poleks algul üksnes Kreekale osutamisega püütud olematuks või väiksemaks rääkida ning väikese papiga kinni maksta, poleks maailm täna jälle uue retsessiooni (majandustsükli langusfaas - toim) ohus.
Kuid ajal, mil räägitakse juba 2 triljoni euro suurusest stabilisatsioonifondist, on viimane aeg tunnistada, et probleem polnud ja pole niivõrd Kreekas ning tema võimetuses võlga tasuda, vaid euro ja eurotsooni enda 12 aasta pikkuses ajaloos. Samuti eurotsooni enda viimase paari aasta tegemistes.
Ehk täpsemini – lõpule viimata ja valesti/puudulikult tajutud valuutaliidus, võimetuses/soovis kriisi poolt esiletoodud ebakohtadele lahendusi leida.
Kuid ka euro ja eurotsooni süüdistamisega pole õige liiale minna. Euro ja eurotsoon said oma praegusel kujul põhjustada küll mitmesuguseid probleeme rahamaailmas, kuid mitte mingil juhul ülemaailmset finantskriisi, seda hiiglaslikku krediidimulli, mille lõhkemist me nüüd ja ka järgnevatel aastatel nii valulikult välja elame.
Ei Kreeka, ega ka teised riigid, samuti eraisikud poleks elu seeski nii palju laenata saanud, kui maailma kommertspangandus poleks olnud korraldatud sel moel nagu ta korraldatud on. Kuid Kreekast rääkimine oli mugav mitmel põhjusel. Kreeka oli nii ilmselge patustaja ja see võimaldas palju suuremad, segasemad, kuid ka valusamad probleemid avalikkuse vaateväljast kõrvale jätta.
Aga 2 triljoni puhul ei saa rääkida ainult Kreekast, vaid tuleb rääkida Euroopa kommertspangandusest ja eurotsooni tulevikust tervikuna ja see asjaolu lubab tulevikku juba mõnevõrra lootusrikkamalt vaadata. See tähendab, et probleemi tunnistatakse sellisena nagu ta tegelikult on.
Kuid ülearu optimistlikuks pole ka mõtet muutuda. Esiteks võib 2 triljonit kulutada mitut moodi. Esiteks enamvähem samal moel, kui eelnevaid abipakettegi. Kui nii, siis on see raha varsti otsas, ja kahe triljoni asemel on mõne aja pärast vaja kolme.
Teiseks on võimalik algatada selliseid reforme, mis takistaks nii ülemäärast laenamist, võimaldaks hädas olevatel või arenevatel riikidel oma kohustusi täita ja samal ajal rikkamatele riikidele arengutaseme poolest lähemale jõuda.
Kolmandaks peame aga arvestama seda, et Euroopas on keerulisemates küsimustes kui raha kokku korjamine üsna raske kokkuleppele jõuda. Riikide huvid ja lähtetingimused on selleks liiga erinevad.
Mis aga puutub Eesti võimalikku panusesse, siis on üsna kindel, et meilt oodatakse kõigis neis ettevõtmistes solidaarset osalemist. Õnneks siiski teatava koefitsiendiga. Loomulikult tundub see meile ebaõiglane ja eks ta nii olegi, kuid sellel hetkel, kui laev on põhja minemas, pole kunagi hakatud arutama selle üle, kes juhtunus süüdi, vaid pannakse kõik kel hing sees laevast vett välja pumpama.
Kuivõrd Eesti on ehitanud oma majanduspoliitika (rohkem kui enamik eurotsooni riike) eurotsooni kuulumisele ja välisinvesteeringute sissevoolule, on euro ja Euroopa kommertspanganduse päästmine meile tähtsam kui nii mõnelegi teisele eurotsooni riigile.
