Helsingin Sanomat: ilma ja pandeemia vastu võitlev Soome maasikakasvataja saab loota ainult ukrainlastele, aga neid ei ole piisavalt

Ajaleht Helsingin Sanomat kirjutab Soome ühest suuremast maasikaid ning muid marju ja köögivilju kasvatavast talust Rannikon Puutarhast, mille tegevus on aga nüüd küsimärgi alla seatud.

„Me jääme maha. Tööd oleks kogu aeg meeletult, aga ei ole inimesi. Ja siis tulid need ilmad. On liiga märg, et traktoriga sõita. See katmine on täiesti liigne, aga kui maasikaid praegu ei kaitsta, on probleeme,” ütleb peremees Esa Rannikko.

Kui koroonaviirus Euroopas levima hakkas, oli Rannikko talu kulutanud suveks taimede ja muu vajaliku ostmiseks 1,5 miljonit eurot ning kutsunud tööle 500 ukrainlast.

Siis pandi riigipiirid kinni. Vähemalt 15 000 Soome oodatud ukrainlast ei pruukinud kodumaalt välja pääseda. Soome suutis siiski kokku leppida 1500 hooajatöölise tulekus. Talud võisid teada anda, milliseid võtmetöötajaid nad vajavad.

Rannikko talu tellis 75 inimest, aga vaid 25 pääses nimekirja.

„Osa neist, keda tahtsime, ei pääsenud nimekirja. Selle asemel tuli teisi. Ilmselt selliseid, kelle load oli juba jõutud Migris korda teha,” ütleb Rannikon Puutarha tegevjuht Iina Rannikko.

Migri on Soome immigratsiooniametkond. Lõpptulemus on see, et talus rassib poolsada inimest. Neid peaks olema topelt.

„Seda on raske käima saada, kui põhirahvast nii palju puudu on. Nüüd oleme eemaldanud 50 hektarit katet, et saak hilineks,” ütleb Esa Rannikko.

Maasikate katmisega tegeleb talus teiste hulgas õpetajaid, raamatupidajaid, tuletõrjujaid ja politseinikke. Suurem osa on Kesk-Ukrainast. Paljud on olnud Rannikko talus juba varem.

Üks neist on 33-aastane Julia Slupitska, kes töötas eelmisel suvel Uusimaa maakonnas kapsapõllul ja oli sel aastal tulemas tööle kasvuhoonesse.

„16. märtsil teatasid nad, et ei võtagi mind. Et mul olid load juba olemas, kandideerisin sõbranna abiga siia. Ta on töötanud selles talus juba varem. Reisisin maad mööda Valgevenesse Minskisse, kust lendasin Helsingisse,” räägib Slupitska.

Tüüpiline ongi, et ukrainlane kandideerib tööle tuttavate soovitusel. Teine võimalus on kallim: Ukraina vahendaja kasutamine.

Slupitska ütles, et maksis pooleaastase töö eest kasvuhoones vahendusagentuurile tuhat eurot. Töö jäi ära, aga vahendaja raha tagasi ei maksnud. Lisaks sellele tuleb Soomes maksta Migrile hooajatööloa eest. Luba pooleks aastaks maksab 410 eurot.

Slupitska töötab põllul nobedalt. Ta on agronoom, kes on olnud viimased aastad tööl väetisefirmas.

„Igaüks meist on teinud teadliku valiku. Me ei ole tulnud siia puhkama. Kõik on valmis töötama päeval ja öösel. Sellised, kes on ehitanud õhulosse kergest rahast, lähevad kiiresti minema,” ütleb Slupitska.

Tähtis põhjus, miks kõike seda ei tee soomlased, on füüsiline töö.

Esa Rannikko ütleb, et on palunud tihti ka soomlasi öisele hallatõrjele. Kolme tunni pärast on kohale ilmunud vaid mõni.

Ukrainlased elavad aga talu oma majutuspaigas ja neid saab alati kasutada. Päeval, kui Helsingin Sanomat talu külastas, tehti põllul tööd kella üheni öösel.

Vilja- ja karjakasvatus on Soomes juba suures osas automatiseeritud. Taludesse ei vajata enam palju töökäsi.

Näiteks maasikakasvatuses on asjad teisiti. Istutusrobotid ei ole veel levinud ja marju korjata oskab korralikult ainult inimene.

Talu suurus ja tööjõu vajadus on kasvanud. Kui Esa Rannikko 30 aastat tagasi alustas, piisas 2,5 hektari suuruse põllulapi harimiseks oma pere jõududest. Nüüd on hektareid 180.

Võõrtööjõud tuli marja- ja köögiviljapõldudele 1990. aastatel. Kõigepealt eestlased, siis venelased. Vähehaaval naaberriikides elatustase tõusis ja tulijate vool kuivas kokku. Siis leidus abi korruptsiooni ja vaesuse kütkeis olevast ning Vladimir Putini Venemaa räsitud Ukrainast.

Põhja-Ukrainast Sumõst pärit Andri on hariduselt meditsiiniõde, aga loobus sellest tööst ja on Rannikko talus juba teist aastat. Tänavu saabus ta juba jaanuaris.

„Ukrainas võib haigete põetamine olla vaid altruisti amet. Selle eest makstakse sada eurot kuus. Tööriidedki peab ostma oma raha eest. Tasuta tervishoidu ei ole. Kui patsiendil ei ole raha, siis aidaa,” kirjeldab Andri.

Kõigil ukraina hooajatöölistel on Soomes eesmärk: teenida auto, lapse hariduse, pulmapeo, remondi jaoks. Andri kogub korteri jaoks, milleks on tal vaja umbes 20 000 eurot.

„Ukrainas ei jää palgast säästmiseks midagi. Laenu küll saaks, aga pank võtab püksidki jalast. Intress on 25%,” ütleb Andri.

Rannikko talu maksab paljudele ukrainlastele Soome põllumajandusvaldkonna kollektiivlepingu järgset miinimumpalka ehk 8,71 eurot tunnis.

Slupitska hinnangul jääb talle pooleaastase töö eest kätte 6000-7000 eurot, kui maksud, reisimised, load ja elamine maha arvata. Seega üle tuhande euro kuus.

Põllul on ka kuus vietnamlast, üks sisserändaja ja kuus varjupaigataotlejat, kes käivad tööl jalgrattaga lähedal asuvad vastuvõtukeskusest. Mask ees töötav afgaan Hasani Jamshid on talus neljandat aastat. Ta saabus Soome 2015. aasta novembris. Tema varjupaigataotlus on tagasi lükatud, aga ta on selle vaidlustanud.

Vastuvõtukeskuse elanike soovi töötada pärsib see, et nad saavad riigilt 315 eurot kuus, aga kui minnakse tööle, see raha kaotatakse.

Ukrainlaste sõnul kohaneb keha põllutööga paari nädalaga. Suvi maasikupõllul annab hea vormi.

Andri sõnul ei ole peremees Rannikko mingi orjakubjas.

„Ta võib käratada, aga siis, kui mõni ei ole oma tööd teinud. Tema jaoks ei ole tähtsaim raha, vaid ta töötab inimestega. Ta ütleb, et kui me teeme istutamised, kaitsmised ja hooldustööd hästi, on meil kõigil ka saaki, mida korjata,” räägib Andri.

Talus on tunda andnud ka Ukraina sõda. Ühe naise maja Ida-Ukrainas pommitati tema Soomes olles puruks. Noor meestööline sai hiljem rindel surma.

Koroonaviirust võetakse talus tõsiselt. Selle levimine ühistes majutusruumides oleks katastroof. Ukrainast saabujad on kaks nädalat eraldi karantiinis. Põllul siiski kohtutakse, aga karantiinis olijad kannavad maske.

Talus töötab ka neli soomlast, aga põhitöökohalt sundpuhkusele saadetud soomlaste tööle võtmises on Rannikko sõnul oma risk: juba on kaht neist põhitööle tagasi kutsutud.

Rannikko sõnul on ukrainlastele töö andmine lausa arenguabi, sest viimased õpivad läänelikke töömeetodeid.

„Keegi meist ei oleks siin, kui Ukrainas oleks kõik hästi,” ütleb Andri.

Saagikoristusajal muutub palk tulemuspõhiseks. Maasikakilo eest saab euro ja viis senti. Iina Rannikko sõnul võib nobe ukrainlane korjata 7-25 kilo tunnis.

Samas võib soome noorel kuluda pool tundi koos telefoniga tualetis käimisele.

Oma palgast maksavad ukrainlased talule majutuse eest ligi 180 eurot kuus.

Maasikakasvatus on Soomes kõige paremini tasuv põllumajanduse tootmissuund. Rannikko talu käive oli mullu neli miljonit eurot ja maksustatav tulu umbes 800 000 eurot.

Maasika hind võiks olla kõrgem, kui tööd teeksid soomlased kahes vahetuses.

Sanna Marini valitsuse otsuse järgi võib Ukrainast Soome tulla kokku veel 3000 hooajatöölist lisaks algsele 1500-le. Neid tuuakse lennukiga otse Kiievist.

Rannikko talus tuleks esimesed maasikad korjata 10. juunil. Siis peaks talus olema 250 töötajat ja jaanipäevanädalal juba 500.

Sügisel korjavad ukrainlased Rannikko jaoks veel metsast müügiks seeni ja marju. Iga töötaja lahkumist tähistatakse pikas lauas istumisega.

Kõik ukrainlased siiski sügisel kodumaale ei naase. Töödejuhataja Alla Rezvjanuk on asunud koos mehega elama Salosse. Seitsmendat aastat talus töötanud Inna Kliment kogus varem koos mehega raha Ukrainasse ehitatava maja jaoks. Nüüd on eesmärk maja Soomes.