Hermaküla katsetas USAs veidi ka investeerimist

Kristlike vaadetega Hannes Hermaküla on mees, kellest tasub eeskuju võtta. Ta teeb tublisti tööd ja leiab selle kõrvalt aega, et sportida ja end heas toonuses hoida. Kõige tähtsamaks peab ta aga harmoonilist pereelu. Kuidas paarisuhet tervena hoida ja värskendada, õpetab ta ka teistele.

USAs proovis ta ka investeerimist, kirjutab LHV värske Investeerimisajakiri.

Kohtume Hannesega kaunil sügispäeval, kui soojad ilmad on just asendunud jahedamatega. Talle on see vägagi mokkamööda. „Ma ootan talve ja eriti lund, sest siis saab suusatama minna,” teatab ta Tiit Efertile. Sport on Hannese jaoks äärmiselt oluline. Ta meenutab, et läks trenni kolmeaastaselt ega ole siiani pidama saanud. Pika treeningstaaži algust tähistavad nii judo kui ka käsipall, milles Hannes tuli mitmekordseks Eesti noortemeistriks. Tänu spordile külastas ta Baltimaid ja Leningradi ning suurema osa ajast sisustasid spordilaagrid ja võistlused. Hiljem tegeles ta ka maadlusega, aga põhialaks sai korvpall. Nüüd on ta keskendunud vastupidavusaladele ehk pikamaadistantsidele rattasõidus, ujumises ja jooksmises. Viimane pole just Hannese lemmikuid. „Aga tuleb ka joosta,” lisab ta.

Hannese eesmärk on teha 12 tundi trenni nädalas. Kui mingil põhjusel tuleb teha paus, siis see tekitab stressi. „Trenn on aeg iseendale – mõtlemiseks ja mõtete kogumiseks,” sõnab Hannes.
Saatejuhtimise kõrval käib Hannes ka õhtuid juhtimas ja pulmades isameheks. „Tööd on rohkem, kui tahan. Pean ennast tagasi hoidma,” räägib Hannes. Väga intensiivselt on ta töötanud viimased kümme aastat. Kuidas ta on kõige selleni jõudnud?

Elutee viis kodust kaugele

Eesti tipplavastaja ja -näitleja Evald Hermaküla ning tema abikaasa Riina peres sündinud Hannese elutee on olnud kirju nagu üks suur väljakutseid pakkuv pusle. Pärast keskkooli lõpetamist oli Hannesel kindel soov õppida Tartu Ülikoolis psühholoogiat. Aga nagu kiuste, sel ajal otse keskkoolipingist ülikooli ei võetud. Psühholoogia asemel asus ta 1987. aastal õppima Tallinna Tehnikaülikoolis energeetikat.

Samal ajal leidis Hannes enda jaoks Jumala ja liitus põrandaaluse Elu Sõna kogudusega, mis liitis sadu kaasmõtlejaid. Jumalani jõudis ta, kui otsis vastuseid paljudele küsimustele, millele teadus vastata ei suutnud ega suuda siiani. „Iga asja taga on looja, kõigel on põhjus,” sõnab ta, uskumata umbmäärast suurt pauku, mida inimkonnale elu tekkepõhjusena serveeritakse.

Esiti suur segadus ja seejärel selgus tuli teismeeas, kui ta hakkas elu üle arutlema. „Kas ma tõesti olen siia ilma sündinud isehakanud keldrikakand?” küsis ta. „Mis vahe on inimesel ja kärbsel? Kas minu roll ongi ainult tööl käia ja siis ära surra?” Hannese sõnul leidis ta oma küsimustele vastused. „Ma usun Jumalat kui taevast isa, kes juhib kõike. Tal on minuga oma plaan, nagu mul on oma lastega plaan. Ma tahan, et nad oleksid õnnelikud,” räägib Hannes kahe poja isana.

Koos kaasmõtlejatega kirjutas ta kolm aastakümmet tagasi alla Harta 87-le, soovides lahti öelda NSV Liidu kodakondsusest ja valitsevast vaimsusest ning andes teada oma soovist välja rännata mõnda riiki, kus inimõigusi ja tõde jalge alla ei tallata. Kiri saadeti nii Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele Arnold Rüütlile, NLKP Keskkomitee peasekretärile Mihhail Gorbatšovile kui ka Ameerika Ühendriikide presidendile Ronald Reaganile. See muutis allakirjutanute elu kibedaks. Ka näitlejast isa Evald Hermaküla sai võimudelt ähvardusi, et pangu poisile mõistus pähe. Hannest ja teisi allakirjutanuid ähvardati võtta sõjaväkke, kuid koduukse taha tulnud kutse toojat kordagi sisse ei lastud.

Selline tingeltangel ei saanud kesta lõputult. Viimaks läks Hannes ise tagaotsitavana miilitsasse. Hullemast päästis teda üle kuulanud tuttav major, kelle tütre peigmees oli Hannese sõber. Seetõttu sai Hannes miilitsajaoskonna ukse enda selja taga rahulikult kinni panna ja oma teed minna. Hiljem sai ta teada plaanist, et tabamisel tuleb ta kohe kinni nabida, autosse toppida ja Nõukogude Liitu teenima saata.

Samal ajal esitas Hannese Nõukogude Liidust väljasõidu taotluse. Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit olid leppinud kokku, et osa juute, aga ka mõned kristlased pääsevad teisele poole külma sõja rindejoont. Käis ajaline võistlus selle peale, kas taotlus rahuldatakse või mees viiakse vägisi sõjaväkke. Võitis õigus välja rännata. 1989. aastal pidi Hannes tasuma Nõukogude kodakondsusest ametlikult lahtiütlemise eest 700 rubla. „Ma tundsin, et olen sellest süsteemist üle,” sõnab Hannes.

Koos 15 saatusekaaslasega sõitis ta rongiga Bratislava kaudu Viini ja sealt edasi Rooma, kaasas vaid kott ja kohver ning 90 rubla vastu vahetatud 140 dollarit. Pagulasi abistavate ühenduste toel maandus Hermaküla viimaks Ameerika Ühendriikides Seattle’i linnas, kus hiljem läände järele tulnud venna Alariga loodi oma kolimisfirma.

Itaalias viis saatus Hannes Hermaküla kokku samuti välja sõitnud Iiriga. Kahekesi Roomas ringi kolades ja juhutöid tehes arenes sõprus ja sellest armastus. 1991. aastal abiellusid nad Ameerika Ühendriikides sealsete seaduste kohaselt. Pulmad peeti kohaliku väliseestlase suvilas. Maksma läksid need 800 dollarit ja täpselt samapalju saadi kingitustena raha ka tagasi. Sama aasta sügisel suundus värske noorpaar Oklahomasse Tulsasse, kus asus õppima sealses piiblikoolis. Peale selle lõpetamist otsustati kodumaale tagasi pöörduda.

Hannes ütleb, et kui 1995. aastal Stockholmist väljunud laev ühel kaunil udusel hommikul Tallinnale lähenes, võttis see pisara silma. Talle meenub madala taevaga ilm ja pime hallus, väikseks jäänud kodu ning isa sõnad, et te olete hoopis teistsugused. „Aga see on mu kodu, mu rahvas, mu keel,” lausub Hannes. Talle oli ära minnes kohe selge, et tahab tulla tagasi.

Üks asi viis teiseni

Pärast kodumaale naasmist tegi Hannes Pereraadios saateid, propageerides pereväärtuseid. 2005. aastal oli rahvastikuminister Paul-Eerik Rummol soov, et ka riigi toel võiks propageerida pereväärtusi, ja kavas oli luua telesaade „Pereelu”.

„Ta oli minu isa tuttav, kes oli mind viimati näinud siis, kui olin põlvepikkune,” sõnab Hannes. Projektist sai asja. Enne kui telesaade eetrisse läks, jõudis Hannes asuda Kuku raadios juhtima saadet „Minu perekond”, mida sai kokku tehtud 150 saadet. „Pereelu” tehti 33 saadet. Täna kahjuks pereväärtustest rääkivaid saateid meie meediamaastikul ei leia. „Mulle väga meeldib Lennart Meri väide, et nii tugev, kui on pere, on ka Eesti riik,” tõdeb Hannes. „Kahju, et tänapäeval pole pereväärtused sedavõrd tähtsad, et vääriks eraldi telesaadet.”

Hannes oli televisioonile sõrme andnud ja üks asi viis teiseni. „Pakuti üht ja teist ning lõpuks „Ringvaadet”,” ütleb ta. „Ringvaate” reporterina ringi käia ja uudistada on Hannese jaoks põnev. „Ühel päeval käin Jaak Maega suusatamas, teisel uurin Niguliste kirikus 15. sajandi surmakultuuri,” selgitab ta. Hiljuti käis ta tööasjus Iisraelis ja kohtus sealsete tähtsate riigitegelastega. „Hästi põnev oli,” räägib ta ja näitab fotot, mida soovisid koos temaga teha kohalikud lapsed.

Hannes pole ajakirjandust õppinud ja tunneb vahel sellest ka puudust. „Aga olen õppinud käigu pealt,” lisab ta. Hannese hinnangul on haridussüsteem tegelikult veider – võiks olla nii, et paned oma hariduskava kokku täpselt neist ainetest, mis sind huvitavad, aga nii ei saa.

„Meelelahutusajakirjanikuna saan hakkama,” on ta enesekindel. Ta õpib nii oma lähematelt kolleegidelt, kellega igapäevaselt koos toimetab, kui ka kaugetelt ja maailmakuulsatelt saatejuhtidelt ja intervjuuvedajatelt. „Näen erinevate ajakirjanike erinevaid külgi,” lisab ta. Kumba žanri eelistada, kas olla püstolreporter või juhtida pikka intervjuusaadet, Hannes öelda ei oska. „Mõlemad rollid on omal moel huvitavad,” täpsustab ta.

Otsides Jumalat

Kristlikud väärtused mängivad Hannese elus väga suurt rolli. Ta elab oma elu piibli järgi ja ütleb, et ükskõik, kui palju sa teenid, indulgentsi osta pole võimalik.

Kuigi Hannes käib kirikutes rääkimas ja loeb Vikerraadios ka hommikupalvusi, pole ta pastori ametile mõelnud. Ta on ka kaassaatejuht Pereraadios ja Raadio 7-s, mis on mõlemad kristlikud raadiod. Kõige südamelähedasem on tema jaoks paarisuhtekoolituste läbiviimine. „Pooled abielud lähevad lahku, see on suur probleem,” ütleb Hannes. Ta kirjeldab värvikalt, et inimesed ei koli ju kokku vast soetatud majja ega saa lapsi selleks, et mõne aasta pärast lahku minna ja hakata teineteisega kohtus alimentide pärast vaidlema. Tihtilugu jääb lahendus suhtlemisoskuste ja suhtumise taha. „See on kõik õigel ajal parandatav,” kinnitab ta ja tõdeb, et palju raskem on suhtes olla, kui suhet luua.

Hannes on mures ka Euroopa tuleviku pärast. Ta on sellele palju mõelnud, aga ei tea vastust. „Euroopa on ületsiviliseeritud. Au sees on teised väärtused, mitte laste kasvatamine. Hinnatakse isiklikku vabadust, tehakse karjääri, tahetakse reisida. Pilt Saksamaa kiirteelt näitab uhket Mersu maasturit keskealise paariga, kus on tagaistmel taksikoer, ja selle taga päevi näinud roostes Ford Sierra, milles istub araabia perekond, tagaistmel kaheksa järeltulijat. Aga mis saab olla siin elus veel kihvtim kui see, et saame kellelegi elu edasi anda?” arutleb Hannes.

Perega käiakse nädalavahetustel Pärnumaal maakodus. „See on meie pere aeg,” sõnab Hannes. Varem käidi ka igal suvel Ameerika Ühendriikides, kuid nüüd pole sinna enam nii regulaarselt jõutud.

Mõtleb investeerimisele

Hannes tunnistab, et mõtleb tihti pensionipõlve kindlustamisele. „Ameerika Ühendriikide pensionärid, kes on terve elu tööd teinud, saavad elu nautida ja reisida. Meie pensionärid saavad mõnisada eurot kuus. Aga ma saan aru, et me teeme selle nimel tööd, et olukord läheks paremaks,” sõnab ta.

Ameerika Ühendriikides tegeles ta pisut ka investeerimisega. „Kokkuvõttes ma ei kaotanud ega ka võitnud midagi,” täpsustab ta. Eestis on Hannes investeerinud eeskätt oma peresse ja kodusse.