Kui Norra andis Hiina dissidendile Liu Xiabole aastal 2010 Nobeli rahupreemia vähendas Hiina drastiliselt lõhe sisseostu Norrast ning seiskas kaubavahetuskõnelused. Kui pinged kasvasid Filipiinide ja Hiina vahel territooriumivaidluste tõttu, lasi Hiina filipiinlaste banaanidel mädaneda. Need on ainult mõned näited, kirjutas CNN.

Välispoliitika ekperdid Robert Blackwill ja Jennifer Harris esitavad oma raamatus „Sõda muul viisil“ lihtsa teooria: USA peaks kasutama Hiinaga samasugust taktikat ning tegema seda veel paremini. Nad kirjeldavad, et kuigi Ameerikal on maailma võimsam majandus, siis ta liiga tihti ulatub rahvusvahelises juhtimises pigem püssi, mitte rahakoti järgi.

Hiina samas ei kasuta mitte ainult karistusmeetmeid oma tahtmise saamiseks, vaid rutiinselt annab abi ja laenu välja riikidele nagu Venezueala, kel on vasturääkivusi USA-ga. Lisaks investeerib suuri summasid riikidesse, kus ta soovib tihendada poliitilisi sidemeid.

Kui välja arvata erand Iraani sanktsioonidega, siis viimased 30 aastat on USA väga vähe kasutanud geoökonoomikat panustades peamiselt sõjajõu arendamisele. Kuid Blackwill ja Harris toonitasid, et on kriitiline sellist lähenemist muuta, kuna turud muutuvad järjest globaalsemateks ning riikidel tuleb otsustada, kas end siduda rohkem USA või Hiinaga.

Kindlasti, nagu ka sõjaväekampaaniad, ei ole majanduslik sõjategevus lahendus, mis ära tasub. Hiina on saamas vastu näppe Lõuna-Ameerikas, kus rongiliini ehitusplaanid on saanud suuri tagasilööke Brasiilia majanduse kõikumisest. Ka kogu raha, mida Hiina on pumbanud Venezuelasse, on nüüd sealsesse majanduskeerisesse kadunud.

Siiski on Hiinal viimases hädas aitaja maine. See annab talle suurt mõjujõudu.

„Riigid ei karda Hiina sõjatööstust, nad kardavad Hiina võimekust anda või ära võtta investeeringuid ja peatada kaubavahetust,“ ütles Blackwill.