Tšernobõli katastroofi järel 1986. aasta aprillis sai tuumaenergeetikast läänemaailmas hoobilt inetu pardipoeg. Miski, mida võib vaid hädapärast taluda, kuid mida ootab kaugemas tulevikus kindlalt väljasuremine.

Uus tõusev täht Hiina, kus energiavajadus kasvab keskmiselt 3,5 protsenti aastas, ei saa endale samas mõne allika põhimõttelist kõrvaleheitmist lubada. Ja valitsus pingutab energia nimel kõvasti. Miljonite inimeste ümberasustamine, et teha ruumi maailma suurima hüdrojaama reservuaarile, käib Hiinas nagu naksti.

Lisaks plaanib Peking ehitada energiakriisiga toimetulekuks lähima 15 aasta jooksul 30 uut tuumareaktorit. Kaugemale vaatavad uurimused leiavad aga, et aastaks 2050 läheb Hiinal vaja koguni 200 suurt tuumajaama.

Kaks strateegiat

Nõudluse rahuldamiseks on Hiina juhtkond valinud kaks strateegiat. Esimese kolmekümne reaktori jaoks teeb Peking koostööd tuntud Lääne tuumatehnoloogiafirmadega. Ent teine, alternatiivne tee, lubab edu korral kindlustada Hiina odava ning ennekõike täiesti ohutu tuumaelektriga, mis kauba peale hakkab andma vesinikku tulevikuautodele.

Valminud on esimene katsereaktor, mis võib peagi saada prototüübiks sadadele omasugustele. Teistmoodi kui tavalised reaktorite kütusevardad kütavad seda umbes golfipallisuurused uraani sisaldavad grafiidikuulikesed. Soojusenergia, mida harilikult kannab minema vesi, lahkub reaktorist hoopis inertgaasi heeliumi abil. Erinevalt ülikuumast veest ei korrodeeri see torusid. Pealekauba saab gaasi rõhku tõsta seadmete purunemist kartmata vähemalt kolmandiku võrra enam kui vee puhul.

Ennekõike on selline reaktor projekti eestvedajate kinnitusel täiesti ohutu. Nad on juba teinud eksperimendi korras seda, mis hariliku tuumajaama puhul jätaks maakoorele aastasadadeks maha elamiskõlbmatu radioaktiivse pleki: lülitanud täielikult välja reaktori jahutusseadmed. See reaktor lihtsalt ei plahvata: temperatuur tõuseb umbes 1600 kraadini ning hakkab siis langema. Sekundite asemel, mis jäävad kriisi korral reageerimiseks harilikes tuumajaamades, on sellise reaktori puhul ka kõige hullema stsenaariumi korral aega mõelda päevi. Või nädalaid.

Siit koorub uue tehnoloogia teine eelis: odavus. Pole vaja kulutada miljardeid betoonmüüride, avariivannide jmt peale. Niisiis ei pea tuumajaam olema tingimata midagi väga pirakat, et ohutusse investeerimine end ära tasuks. Vastupidi, projekti vedajate nägemuses on nende reaktorid tänapäeva mõistes õige pisikesed, umbes 200-megavatised. Kuid neid saab kombineerida nagu Lego klotse. Reaktorid lähevad masstootmisesse, millega langeb ühelt poolt ühiku hind, teisalt aga muutub võimalikuks rajada tuumajaam lühikese aja jooksul just sinna, kus teda parasjagu vaja läheb.

Kõige ilusa juures võivad seda tüüpi reaktorid lahendada veel ühe probleemi: kust saada kütust tuleviku vesinikuühiskonna jaoks. Parimad meetodid, mis tänapäeval on vesiniku eraldamiseks leitud, eeldavad kõrgeid, umbes tuhandekraadiseid temperatuure. Täpselt nagu aatomikatlas.

Niisugune disain pole midagi uut. Enam-vähem samasugune reaktor mõeldi välja juba tuumaenergeetika koidikul, aatompommi loomise kallal töötava Manhattani projekti ajal. Kuid nagu ajaloos sageli varemgi, tuli mängu juhus. USA merevägi vajas allveelaevadele kütusevarrastega töötavaid reaktoreid ning eraldas nende väljatöötamiseks raha. Nii määrasid allveelaevad kokkuvõttes ka tsiviilsektori standardi ning tuumaenergeetika halva maine.

Telleri standard

USA vesinikupommi isa Edward Teller kuulutas 1950-ndatel prohvetlikult: selleks, et inimesed võtaksid omaks tuumaenergia, peab reaktor jääma terveks ka siis, kui kõik kontrollvardad välja tõmmata. Pool sajandit on energeetikud ostnud ohutust aina täiuslikumate ning võimsamate turvaseadmete abil ning ometi ei vasta Telleri standardile Lääne tuumajaamadest ükski.