Hiina teeb, mida Maailmapank ja Bob Geldof pole suutnud
Paljude Aafrika maade majanduses on viimase 30 aasta parim aeg – ammu pole Sahara-tagune Aafrika kogenud nii kiiret majanduskasvu kui tänavu oodatav 6% ning tulevaseks aastaks ennustatav 5,5%. Peapõhjuseks pole ei läänemaailma abiprogrammid ega Bob Geldofi mõttekaaslaste kampaaniad, vaid Hiina ja ka India toorainenälg.
Aasia riigid ostavad järjest rohkem Lõuna-Aafrikast rauamaaki, Ghanast mangaani, Beninist, Malist ja Burkina Fasost puuvilla, Kenyast ja Malawist kohvi, Sambiast vaske, Botswanast teemante, Ugandast teed, Mauritiuselt suhkrut jne.
Kasvanud on ka välismaised otseinvesteeringud Aafrikasse – alates 2002. aastast kiiremini kui üheski teises maailma piirkonnas. Enamasti on esialgu investeeritud toorainetööstusse või suure siseturuga riikidesse Nigeeriasse, Egiptusse ja Lõuna-Aafrikasse. Tõusuteel on ka mõni Aafrika jaoks innovaatilisem äritegevus nagu Kenyas ja Uganda lõikelillede eksport ning Nigeeria filmitööstus Nollywood.
Ent Aafrikas on varemgi nähtud lootustandvaid ajajärke, mis lõppesid masenduses. Seegi kord pole väljavaated pilvitud.
Esiteks, toorainebuum on maailmas kestnud juba viis aastat, kas nüüd pole karta jahtumist? Deutsche Bank arvab, et väärismetallide ja “pehme tooraine” väljavaated on endiselt head, tööstusmetallide ja energiakandjate omad aga vähem. Osalt mõjutab toorainenõudluse tulevikku kindlasti pikka aega suuremate tagasilöökideta kasvanud Hiina majanduse käekäik.
Teiseks, väärtuslikest toorainetest – nafta, kuld, teemandid – saadav hõlptulu on paljudes riikides, ka Aafrikas, kujunenud korruptsiooni ja konflikte suurendavaks needuseks. Hiina hoiak on pigistada korruptsiooni ja muu sellise koha pealt silm kinni, siseasjadesse mitte sekkuda. Samas pole ka lääneriikidele iseloomulik näpuga viibutamine ja õpetamine Aafrikas seni tulemusi andnud.
