Hille Hinsberg: mis meie riik maksab?

 (4)
Hille Hinsberg
Hille HinsbergFoto: Andres Putting

Riigieelarve on üks valitsuse olulisemaid tööriistu. See on riigi sissetulekute, väljaminekute ja tehingute plaan, mille alusel kasutatakse avalikku raha. Igal inimesel võiks olla pilt sellest, kui suur on meie riigi iga-aastane eelarve ehk milline on rahaline seis nii tulude kui kulude poole peal.

Seda, et Eesti eelarve on üsna hästi tasakaalus ning riigi võlg väike,  kuuleme nii majandusekspertide kui ka poliitikute suust.  Kuid milliseid kulusid saame endale lubada, nii et tasakaal säiliks aga  ükski oluline asi tegemata ei jääks?  Milliseid on need tulud, mis kogunevad maksumaksja kaukast  ja riigi majandustehingutest, lisaks veel välisfondidest? Kas eelarve piires suudab valitsus täita seatud eesmärgid ehk mida me selle raha eest saame?

Portaalis Meieraha.eu on lihtne visuaalne ülevaade, mis näitab kolme viimase aasta riigieelarveid ning 2013. aastal kogu valitsussektori tulusid ja kulusid.

Kui tavaliselt on kulud esitatud valitsusasutuste ja nende haldusalade lõikes, siis meieraha.eu  loob eelarvest pildi valdkondade kaupa  - nendeks on tervishoid, sotsiaalne kaitse, haridus jne. Sellise jaotuse aluseks on ÜROs loodud kategooriad riigivalitsemise ülesannete kirjeldamiseks.

Riigi raha saab lugeda mitmel moel

Meieraha.eu näitab  riigi raha kahel viisil. Esiteks nii, nagu see on esitatud riigieelarve seaduses, mida  ministeeriumid igal aastal rahandusministeeriumiga läbi räägivad ning parlament seejärel kinnitab.

Riigieelarve esitatakse   spetsiifilises liigituses (asutuste kaupa ning kulude majandusliku sisu järgi, näiteks investeeringud personalikulu jne), mis  ei võimalda saada selget pilti seostest tulude ja kulude vahel. Seejuures võivad ministeeriumid oma valdkonnas tõsta kulusid ümber nii valitsemisala asutuste vahel kui ka majandusliku sisu järgi.

Teisel viisil esitatud eelarve annab pildi  kogu valitsussektori tuludest ja kuludest tervikuna. Nii saab hinnata, kui palju raha kulutab riik tervikuna teenuste osutamiseks erinevates valdkondades ning võrrelda seda ka teiste riikidega.  Muuhulgas on siin esitatud tulude poolel Eestile laekuv välisabi ning kulude poolel välisabi kasutamine. Samuti on kajastatud rahvusvaheliste organisatsioonide liikmemaksude ning EL institutsioonidele (s.h ESM-le) ülekantavad summad.

 Valitsussektorisse kuuluvad ka kohalikud omavalitsused, sotsiaalkindlustusfondid (Eesti Haigekassa ja Eesti Töötukassa) ning mitmed muud avalik-õiguslikud institutsioonid, näiteks ülikoolid ja haiglad, samuti mõned  avaliku sektori mõju all olevad äriühingud, sihtasutused ja mittetulundusühingud.

Miks on riigieelarve 2013 oluliselt suurem kui riigieelarve 2012?

Eelarve kujundamisel on võimalik kasutada erinevaid metoodikaid  -  valides ühe või teise viisi, saab tulemuseks täiesti erineva eelarve jaotuse.  Riigieelarve 2012 ja riigieelarve 2013  näitavad kujukalt, millised on numbrilised erisused, kui arvestuse alused on erinevad.

2013. aastast riigieelarves hakati kajastama kõiki maksutulusid, ka neid, mida riigieelarve raames ei kasutada. Riigieelarvesse lisandusid nii tulude kui ka kulude poolele nn edasiantavad maksud, milleks on tulumaksu kohalike omavalitsuste osa, töötuskindlustusmakse, kogumispensionimaksed ning maamaks. Nii kasvas eelarve maht umbes 1 miljardi euro võrra. See ei tähenda, et tegelikke tulusid oleks  rohkem.

Milliseid otsuseid riigieelarve suhtes tehakse?

Igal aastal on ligi kolmveerand  kulude kogumahust  juba ära plaanitud. Need on fikseeritud kulud või seadusest tulenevad kohustused - millised kulud peab riik katma teenuste osutamiseks oma kodanikele või siis rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks.

Seega on poliitilised otsused võimalikud vaid väiksema osa suhtes kogu eelarvest. Poliitilised otsused on näiteks maksude tõstmine või langetamine, ühe tegevusvaldkonna kulude lisamine või vähendamine, samuti eelarve puudu- või ülejäägi suuruse planeerimine.

Loe veel

Neid otsuseid valmistatakse   ette eelarve tegemise käigus. Just praegu, kevadel ja suvel, tehakse ministeeriumides esialgseid plaane ning püütakse oma vajadusi mahutada ettenähtud piiride sisse. Muidugi ei pruugi   iga ministeeriumi nägemus täpselt sellisena realiseeruda.   Suve lõpus algavad läbirääkimised, kus igaüks püüab tõestada just oma valdkonna vajadusi. Kuidas  ja milliste argumentide põhjal tehakse kokkulepped ja sünnivad lõplikud otsused - seda avalikkus teada ei saa. Lõpptulemust saab näha alles siis, kui valitsus  uue aasta eelarve Riigikogule esitab.

Muidugi ei tehta olulisi suunamuutusi igal aastal. Valitsusel on ees  nelja-aastased kavad -  tegevusprogramm 2011 - 2015 ning  eelarve strateegia 2014-2017.  Nendes on seatud suuremad eesmärgid , mille realiseerumiseks ongi vaja riigi raha kasutada. Samas pole kuigi kerge aru saada, milliste kuludega need eesmärgid saavutatakse.

Mõned seosed valitsuse prioriteetide ja eelarvestrateegia  vahel on loogilised - näiteks kui eesmärgiks on eelarve ülejääk, siis selleks on  ette nähtud kindlad meetmed. Osad  seosed  ei tundu  aga kuigi reaalsed. Näiteks  jääb tavalisele lehelugejale mõistmatuks, kuidas  peaks eelarvega positiivse iibe prioriteedi saavutamisele kaasa aitama?  Või  milliste võtetega mõjutab riik ettevõtluses tootlikkuse kasvu,  kui suurimad tõusud kulutuste hulgas on ette nähtud  hoopis pensionidele, ravikuludele, riigikaitsele?

Kui eelarvestrateegia on prognoos ettepoole, siis  nn tagantjärele  vaates tahaks kodanik teada, kuid palju raha on senini kasutatud ja milliste tulemusteni jõutud. Selliseid raporteid, kus kulutatud  eelarvesummad ja  valitsuse tehtud otsused kokku saaksid, aga pole. Eelarve täitmise kohta on Riigikassale  annavad valitsusasutused aru oma loogika järgi - kui palju on kulunud investeeringuteks, kui palju aga majandamiskuludeks ja palkadeks  - kuid puudub seos sisuga, mille  tarvis raha on kulutatud.  Nii puudubki ülevaade kui palju ressursse  panustatakse mingi tulemuse saavutamiseks, mille valitsus on lubadusena välja käinud.

Maksumaksjate ja kodanikena saame ka esitada küsimusi  valitsuse tehtavate otsuste ning riigi poolt osutatavate teenuste suhtes.  Kas meil on jätkuvalt vaja  karmi kokkuhoidu või on võimalik  mõnede teenuste mahtu suurendada ja kvaliteeti tõsta? Kas maksudega ei mängita, nagu koalitsioonileppes kirjas, või peaks maksusüsteemi analüüsiva pilguga üle vaatama? Milliseid plaane saab ellu viia EL tõukefondide toel ja millega peame ise, Eestis kogutud maksudest toime tulema?

Rahandusministeeriumil on kohe välja tulemas riigieelarve uus baasseadus. Kuuldavasti täpsustatakse seal ka  metoodikat, mida valitsusasutused peaksid edaspidi järgima.

Loodame, et  siis saame kodanikena ka paremini jälgida, kust raha tuleb ja kuhu see läheb. Hetkel saame vaadata, kui palju me riik maksab,  meieraha.eu mullide pealt.