Hirmu teretulnud naasmine maailma rahaturgudele
“Pahatihti on suurel hulgal rumalatel inimestel suur hulk rumalat raha… Ajuti… on nende inimeste raha – riigi pime kapital, nagu me seda kutsume – iseäranis suur ja igatsust täis. Ootamas, et keegi ta alla neelaks. Tekib üleküllus. Ta leiab kellegi ja tekib spekuleerimine. Ta neelatakse alla ja tekib paanika,” on öelnud 19. sajandi majandusteadlane ja ajakirjanik Walter Bagehot. Ta teadis paremini kui keegi teine, et paanika järgneb maaniale nagu öö päevale.
Meie maailma kuulub sissemakseta kinnisvaralaen inimestele, kellel pole tulu, tööd ega vara; laen, millega võid teha, mida tahad, peaasi et maksud ära maksad; ja finantsalkeemik, kes muudab kehvad laenud kõrgeima reitinguga väärtpaberiteks.
Siin pole midagi uut. See on sama vana kui kapitalism ise.
Kadunud Hyman Minsky, kes õpetas California ülikoolis, sõnastas mudeli, mis kordub järjekindlalt. Protsess algab “nihkega”, sündmusega, mis muudab inimeste tulevikulootusi. Sellele järgneb kõnealuses sektoris hinnatõus. Järgmises faasis saabub odav raha koos oma teenija, finantsinnovatsiooniga. Edasi toimub ülekauplemine, kus turg sõltub “suuremate lollpeade” juurdevoolust. Saabub eufooria, kui võhikud loodavad nautida sama rikkust, mille saavutasid neist varem turule tulnud. “Mull!” hüüdjate hoiatusi naeruvääristatakse, sest need ennustamisele spetsialiseerunud eksperdid on juba nii kaua eksinud. Insaiderid võtavad kasumi. Ja lõpuks jõuab kohale järsk tundemuutus.
Seni viimases tsüklis, selle sajandi algusaastail, saabus nihe suurte intressikärbetega, mis tõstsid eluasemete hindu. Odava raha hulka kasvatasid uuendused, mis lubasid laenude andjatel suhtuda laenude teenindamisse kui kellegi teise muresse. Seejärel hakkasid inimesed ostma elamuid mitte neis elamiseks, vaid edasimüümiseks. Krediidikõlbmatutele inimestele laenamine oli eufooria märk, nagu ka pankurite tung riskifondidesse ning rikaste ja suurte institutsioonide tahtmine neid rahastada. Seejärel saabusid kasumi võtmine, hinnalangus ja augusti algul tõeline tundemuutus.
Seda nimetas UBS-i analüütik George Magnus “Minsky hetkeks”. See oli hetk, mil laenuraha kuivas kokku isegi korralikele laenajatele. Oli saabunud paanika.
Andes turgudele augusti algusnädalail lisaraha, tegid Euroopa Keskpank, Föderaalreserv, Jaapani Pank ja teised keskpangad oma tööd. Teine küsimus on, kas nende esitatud tingimused olid piisavalt karistavad.
Rahaturud ja iseäranis nende suured tegijad vajavad hirmu. Ilma selleta nad hulluvad. Pealegi on väljaspool olijatel võimatu reguleerida üleilmset rahasüsteemi, mida vaevavad huvide konfliktid ja kus domineerivad hiiglaslikud tuletisväärtpaberiturud, kõrge laenukoormusega riskifondide tohutud tehingud ning sõltuvus arusaamatust matemaatikast ja küsitavatest statistilistest mudelitest. Need turud reguleerivad end ise. Ainus, mis neid selleks veenda võib, on kindlus, et mängijatel lastakse pankrotistuda.
St. Louisi Föderaalreservi esimees William Poole ütles, et “Föderaalreserv peaks turuvapustustele reageerima vaid siis, kui on saanud selgeks, et need seavad ohtu põhieesmärkide – hinnastabiilsuse ja kõrge tööhõive – saavutamise või kui rahaturu arengud ähvardavad turuprotsesse endid”.
Seepeale kuulutas aga riskifondijuht ja teleanalüütik Jim Cramer, et Föderaalreservi juht Ben Bernanke “käitub kui teadlane!…”, jätkates: “Minu inimesed on seda teinud 25 aastat. Ja nad kaotavad töö ja firmad lähevad uppi ja tema on hull! Nad on hullud! Nad ei tea midagi!… Föderaalreserv magab!”
Seega, vaesed elagu kapitalismis ja kapitalistid sotsialismis. See arvamus ei ole ainult solvav. See on katastroofiline.
Surve Föderaalreservile
Maailm on olnud viimasel kahel aastakümnel nelja suure mulli tunnistaja – Jaapani aktsiad 1980-ndate lõpus, Kaug-Ida väärtpaberid ja kinnisvara 1990-ndate lõpus, USA (ja Euroopa) aktsiaturud 1990-ndate lõpus ning suurem osa arenenud maailma kinnisvaraturgudest sellel sajandil. Üle maailma on tehtud liiga palju rumalusi, kuid keskpankurid ja rahandusministrid on pea alati appi tulnud.
Kahjuks on vigade kordamine väga tõenäoline. Kriisi keskmest eemal asuval Saksamaal on juba kaks panka päästetud. USA seadusandjad tahavad, et riiklikud kinnisvaralaenajad Fannie Mae ja Freddie Mac aitaks välja hüpoteegituru.
Kasvab ka surve Föderaalreservile, et see kärbiks intressimäärasid. Kadunud on usaldus tehingupartnerite ja finantsinstrumentide vastu. Tõenäoliselt tuleb kahjumite kokkuarvamise, karmistuvate krediiditingimuste ja laenukoormuse vähendamise aeg.
Selline aeg, mis iseenesest on soovitatav, toob kaasa tugeva surve intressimäärade järsuks langetamiseks, et kriisiohtlik süsteem taas kord hädast päästa. Sellele survele tuleks vastu hakata nii kaua, kui võimalik.
Siiski jääb maailma keskpankadele põhiline väljakutse: tohutud säästud maailma olulistes piirkondades ja majandussektorid, mis ei vaja laene, tänu millele jääb piiratuks krediidivõimeliste laenajate hulk, eesotsas rikaste riikide kodumajapidamistega. USA kinnisvaramulli aeg on läbi. Surve korduvateks odava raha süstideks aga ei ole.
Kriisi kronoloogia
2004
30. juuni
•• USA Föderaalreserv alustab inflatsiooni ohjeldamiseks intressimäärade tõstmist. Juunist 2004 on intresse tõstetud 17 korral tollase 1% pealt praeguse 5,25% peale.
2005 suvi - 2006 suvi
•• USA kinnisvarabuum hakkab otsa saama. Ehitusturg väheneb, majade hinnad odavnevad.
2007
12. märts
•• Pankroti kartuses lõpetatakse kauplemine ühe suurema subprime-laenaja New Century Financial aktsiatega.
16. märts
•• Subprime-laenaja Accredited Home Lenders informeerib likviidsuskriisist.
2. aprill
•• New Century Financial annab sisse pankrotikaitseavalduse. Firma koondab 3200 töötajat.
14. juuni
•• Investeerimispank Bear Stearns likvideerib varasid ühes oma subprime-laenudega seotud fondis.
4. juuli
•• Suurbritannia finantsinspektsioon alustab juurdlust nelja subprime-laenaja suhtes.
13. juuli
•• General Electric müüb riskide maandamiseks oma subprime-laenudega tegeleva tütarettevõtte.
20. juuli
•• Föderaalreservi juht Ben Bernake ütleb, et kahjud USA subprime-turul ulatuvad 100 miljardi dollarini.
27. juuli
•• Dow Jones indeks kukub 4,7%.
31. juuli
•• Bear Stearns esitab pankrotikaitseavalduse kahe oma fondi suhtes.
6. august
•• American Home Mortgage, üks suuremaid iseseisvaid kodulaenude pakkujaid, esitab pankrotiavalduse. Suurem osa töötajatest lastakse lahti.
9. august
•• Prantsuse pank BNP Paribas teatab kolme investeerimisfondi (koguväärtusega kaks miljardit eurot) töö peatamisest. BNP ütleb, et ta ei oska subprime-turuga seotud fondide väärtust hinnata, sest turg on “kadunud”.
•• Euroopa Keskpank pumpab rahaturule 95 miljardit eurot. Föderaalreserv ning Jaapani Pank järgivad eeskuju.
10. august
•• Londoni aktsiaturg kukub päevaga 3,7%.
•• Euroopa Keskpank toob rahaturule lisaks 61 miljardit eurot. Föderaalreserv lubab samuti turge rahastada “nii palju, kui vaja”.
13. august
•• Goldman Sachs annab ühele oma raskustes olevale fondile kaks miljardit lisadollarit.
•• Euroopa Keskpank lisab rahaturule järjekordsed 47,7 miljardit eurot.
17. august
•• Föderaalreserv vähendab kommertspankadele antavate laenude baasintressi 0,25% võrra.
26. august
•• Subprime-turu kollapsi tõttu kannatanud Saksa regionaalpank Sachsen LB müüakse päästeoperatsiooni käigus Landesbank Baden-Baden-Wuerttembergile.
31. august
•• Angela Merkel kritiseerib reitinguagentuure valede hinnangute pärast.
•• George Bush lubab meetmeid subprime-laene võtnud koduostjatele.
•• Föderaalreservi juht Ben Bernake vihjab järgmistele võimalikele intressikärbetele.
Copyright The Financial
Times Limited 2007,
tõlkinud Erik Aru
