Kuid sada protsenti kindel on see, et 1992. aasta juunis olid Eesti tuliuued, meie enda rahatähed peaaegu ainuke kõigile käegakatsutav tunnistus Eesti Vabariigi tulekust. Mis siis, et tegelik reaalsus meie ümber oli veel sama paljude protsentide ulatuses ikka nõukogulik – poodide lettidel valitses tühjus ning kõigil olid kodus teatud varud. Sest mine tea, kas homme saab?!

20. juunil 1992 toimus rahareform. Eesti kroon tunnistati ainsaks seaduslikult käibivaks rahaks ning Eesti Pank ainsaks rahasuhete korraldajaks Eestis. Eesti krooni ametlikuks kursiks Saksa marga suhtes sai 1 mark = 8 krooni. Igale füüsilisest isikust residendile vahetati kolme päeva jooksul kroonideks kuni 1500 rubla vahetuskursiga 1 kroon = 10 rubla. Sama kursiga vahetati kroonideks peaaegu kogu Eestis käibinud rublamass (hoiused, ettevõtete raha jne). Seda kurssi peeti paljude oponentide poolt allahinnatuks, kuid sisuliselt vastas see tollasele turukursile.

Kuid kuidas seda päeva siis meenutatakse? Palusin inimestel meenutada, mida nad rahavahetuse päevast mäletavad ning milliste tunnetega lähevad vastu eurole.

***

Siim Kallas

Eesti krooni isa

•• Minu jaoks oli krooni tulekule eelnenud päev, sellele eelnenud öö ning tulekupäev kui üks ajajärk. Öö veetsin tolleaegses juhtimiskeskuses, mis oli Eesti Panga presidendi kabinet ning mis asus rahandusministeeriumi 11. korrusel. Meil polnud sel ajal veel oma maja ja Eesti Pank asus seal. See oli juba iseenesest omaette romantiline tunne, et midagi suurt juhtub!

Käisime mööda linna ringi ja vaatasime, mis toimub. Ilm oli ilus ja soe, päike tõusis vara ja üks emotsionaalne pilt meenub mulle kella nelja aegu hommikul pangahoovist (Eesti Panga kompleks koos varakambritega oli juba kätte saadud, kuid pangatöötajad ise füüsiliselt veel selles majas ei töötanud – toim), kus tursked, lihastes mehed viskasid auto peale suuri rahakotte, mida hakati laiali vedama.

Sõitsime ringi ja vaatasime rahavahetuspunkte. Inimesed hakkasid juba mitu tundi enne punktide avamist kogunema. Ma mäletan, et ainult ühes rahavahetuspunktis põrnitsesid inimesed mind väga mornilt, et kas kavatsete jälle mingi sigaduse korda saata. Aga enamik inimesi oli heas tujus.

Ja siis ma küsisin, et miks te nii vara tulete, kas arvate, et kroone ei jätku. Aga sain vastuseks, et nad ei kahtle selles, nad tahavad lihtsalt esimesed olla. 

Hommik tuli peale ja mul on meeles ka üks ebameeldiv emotsioon. Üks ajakirjanik tuli intervjuud võtma juba hommikul vara, sai selle intervjuu ja rikkus mul pooleks päevaks tuju. Ta ei küsinud mitte midagi olulist! Ta küsis, justkui sa oleksid olnud rätsep, kes on teinud ülikonna ja sellega väga rahul, aga sinu käest küsitakse üksikasjaliselt ainult nööpide ja niitide kohta ebaolulisi ja tühiseid küsimusi. Ja muidugi oli ta ka hapu näoga, sest kahjuks on siin ikka inimesi, et kui mingisugune asi näib korda minevat, siis arvatakse, et see on ikka vilets. Ometi oli silmaga nähtav suur asi tehtud!

Protsessi peamine emotsioon oli see, mis käib küll väejuhtide kohta, aga mida saab kasutada ka üldiselt otsuste tegijate puhul – sul pole kunagi piisavalt aega, informatsiooni ja ressursse, aga otsustama pead. See protsess sügisest 1991 kuni rahareformini juunis 1992 oli ikka pööraselt kiire. Me valisime väga lihtsa variandi, et see oleks teostatav.

Üks emotsioon oli ka see, kui olime vahepeal tülli läinud

IMF-iga – nad tahtsid, et me rahareformi edasi lükkaksime, aga me ei teinud seda – ja missiooni juht küsis, kas teate, mis siis sügisel toimub. Ütlesin, et meil pole õrna aimugi. Meil puudus niisugune asi nagu makse-bilanss, seda polnud kaasaegses mõttes olemas. Meid hoiatati kogu aeg, et raha voolab kohe välja, sest Eestil on nii negatiivne maksebilanss, aga meil oli see usk, minul oli see usk, et see ei saa olla tõsi. Ja muidugi see polnud tõsi, nagu selgus juba juulis.

Veel on meeles need inimesed, kes kõik ähvardasid ja ütlesid, et see kõik  kukub kokku – kes ütles, et suvel, kes ütles, sügisel. Nad kindlasti ei taha, et neid täna meenutatakse. Aga need olid eestlased.

Rublasid kroonideks sain vahetada sama palju kui teised. Aga – mul ei olnud nii palju rublasid, mida vahetada! Meie perel oli neid vähem, kui limiit lubas.

Aga üks oluline asi meenub veel. Koostati ju nimekirjad ja kõigil inimestel oli teatud tähtajaks, vist maikuuks, tarvis end sinna nimekirja kanda. Sellest sai hiljem Eesti kodanike registri alus. 

99% oli end registreerinud, aga muidugi mõned tähtsad inimesed ei kandnud end sinna nimekirja. Ja siis hakkas mingisugune jama pihta! Kuulsin raadiost Tallinna abilinnapea intervjuud, kes kurdab, et  osa inimesi pole end registreerinud ja peame katsuma mingisuguse lahenduse leida. Ütlesin, et andke kohe kõigile teada, et mingisugust lahendust ei tule! Need, kes on registreerinud, saavad raha ja kes ei ole, need ei saa!

Sellel päeval oli ka üks naisteüritus ja ühe kõrge riigitegelase naine läks minu abikaasale praktiliselt kallale – kuidas, meie perele ei vahetata raha?!

Kroon pidas vastu kõigile rünnakutele, aga nüüd läheb Eesti palju suuremasse ja turvalisemasse süsteemi. Niisuguse suure süsteemi osa toodab suuremat kindlustunnet, kui loota sellele, et sa üksinda maailma tormises majanduses suudad kõigile asjadele adekvaatselt reageerida.

Ja muidugi olen ma ka ammu sellega harjunud, et Eestis tuleb käibele euro. Aga ma olen väga rahul sellega, et kroon 18 aastat väga hästi toimis. See on teadmine, mis jääb. Ma loodan väga ka seda, et igast rahatähest jääb üks mulle ka mälestuseks. Olen eriti hoidnud neid, kus mu oma allkiri peal on.

***

Hede Kerstin Luik

ettevõtja

•• Mina olin krooni tuleku ajal Tartus üliõpilane, ning olin märtsis 1992 õnnelikuks tütre emaks saanud. Mu toonane abikaasa õppis ajakirjandust ja nagu paljud sel ajal, juba töötas aktiivselt. Tütar tähendas kõigi muude rõõmude kõrval ka seda, et saime raha vahetada kolme inimese eest. Minu mäletamist mööda ei olnud vahet, kui vana inimene oli – sooduskursiga sai raha vahetada ikka sama summa. Ajakirjaniku (ja EÜS-i liikme) abikaasaks olemisel oli muu hulgas see võlu, et teavet oli varakult, üksikasjalikult ja otse olulistelt isikutelt. Kuigi ma pole Bo Kraghiga kunagi kohtunud, oli toona tunne, nagu oleksin kõigi nende tähtsate otsuste ja sündmuste sees. Mäletan seda, et Eesti otsus minna otse oma rahale üle tekitas tunde, et oleme targemad kui lätlased – ja see on ju ehteestlaslik rõõm…

Perekonnainimese ja emana oli esimene ost kroonide eest täiesti igav – toit. Rublad tundusid juba mõnd aega enne vahetust kui mängurahad – ja kroonid olid selles võrdluses nii ilusad. Ja hästi uhke tunne oli. Vahva oli see, et väikse summa eest sai nii palju! Väärtuslik tundus.

Kroonide kujunduse osas ma ei olnud toona kuigi vaimustatud. Mulle oleks meeldinud tundlikum, elegantsem disain. Näiteks mulle on alati meeldinud  Suurbritannia naelad ja nendega võrreldes jäid kroonid ilu mõttes kõvasti alla. Mäletan lapsepõlvest ka vanaema juures erinevate vanade rahatähtedega mängimisest, et need peenemalt kujundatud paberrahad nägid  kuidagi rahalikumad välja. Kujunduslikust küljest on eurod kahjuks kohe eriti igavad. See on muidugi selline naiselik mõte, raha puhul ei ole kujundusel tegelikult tähtsust – lihtsalt mulle meeldib, kui pisiasjadeski on ilu ja harmoonia.

Ma eriti ei ole mõelnud tulevale vahetusele… Kui mõelda, siis emotsionaalselt on võib-olla isegi pisut kahju kroonidest. Sisu poo-lest on see vahetus ju kauaoodatud, vajalik ja tänaseks lihtsalt üks elu faktidest. Et eurotsoonis samal ajal tänane olukord on, on muidugi kahetsusväärne.

***

Ainar Ruussaar

ajakirjanik

•• Viimasel rubla käibeloleku päeval vihkasin rubla päris kõvasti. Mäletan, et ei saanud Mustamäe ABC toidupoest süüa osta, kuna müügil oli vaid mingi maitsetu Moldaavia NSV tomatimahl kolmeliitristes purkides. Kõik. Tuttava kohvikupidaja juures sain salati kokkuleppel, et maksan selle eest juba Eesti kroonides ja tagantjärele.

Muidugi oli erutus krooni käibeletuleku eel suur, nagu ka ootused. Inflatsioon oli lisaks defitsiidile hävitanud ju rubla vastu viimasegi usalduse ning päris oma raha oli seda enam ainuüksi emotsionaalselt oluline. Kroonist rääkisid kõik ja seda lubatud 150 krooni vahetades oli erakordne tunne. Kas või seepärast, et rahakotti tekkisid rublamassi asemel üksikud väärtuslikud rahatähed. Kuulujutte ja skepsist ma ei mäleta, pigem positiivseid emotsioone.

Ma ei suuda meenutada, mida ma kroonide eest kõigepealt ostsin. Aga ma mäletan seda, kuidas vahetuspäeval müüsid kullast kaelakettidega mehed juba viiesajakrooniseid (!) soomlastele. Nii suurt rahatähte ei saanud tavaline inimene veel mõnda aega käes hoida. Mäletan, et tõdemusega, mil valuutapoodide kaup oli äkki vabalt oma raha eest saadaval, tuli mitu päeva harjuda.

Mõned päevad pärast 150 krooni vahetamist on Tallinnas Kollase Allveelaeva rokikontsert „Tere, kroon!”. Kuna oma raha oli juba kõvasti sulanud, käisin õlle- ja toonikumüüjatest tuima näoga mööda.

Muidugi on kroonist natukene kahju – ikkagi oma raha! Aga ratsionaalne pool minus näeb üleilmastumise viljastavates tingimustes siiski euroraha väärtusi krooni ees.

***

Indrek Tarand

poliitik

•• Oli ilus ja päikeseline päev Tartus. Elukohajärgselt sattusime Käbiga (Indreku abikaasa – toim) rublasid kroonideks vahetama Tartu piimakombinaati, kuhu korralike Eesti kodanikena juba varakult samme seadsime. Natuke oli elevust, natuke pühalikkustki hinges.

Sest ennekõike oli krooni tulek meie jaoks oluline kivi omariikluse müüri, mitte pelgalt ja üksnes rahavahetuse küsimus.

Raha meil õigupoolest ju polnudki, sest missuguseid sääste saab aasta jagu tööl käinud tudengitel olla. Aga selle võrra ikka ka oli, et lubatud 150 krooni sai kumbki kätte. Ilusad sedelid olid, mulle eriti meeldis, et minu esimesed sedelid olid EÜS-i auvilistlase Jakob Hurda pildiga. Ehkki mu lemmikrahaks kujunes hiljem Narvas töötades hoopis viiekas oma tsivilisatsioonide piiri pildi ja Paul Keresega. Viimane ongi ju ainuke modernne kroonidel kujutet kangelane.

Ma ütlesin, et pühalik tunne oli. Mitte et ma ei teaks, et rahavahetajate templist välja ajamine on Jumalale meelepärane tegu. Miskipärast (võib-olla nooruse tõttu) uskusime, et kroon muudab ka majandustegevuse ausamaks, kui see oli rämpslevate rublade tsoonis. Sel usul, nagu takkajärele tarkuses teame, polnud määratud täituda täies mahus. Ning ammugi poleks osanud enne põhiseaduse rahvahääletust ennustada, et kõige räpasemad on hoopiski partei peasekretäri kätest läbi käinud kroonid. Mis sest, et nad otsapidi riigieelarvest tulevad...

Üks teine ennustus tollel päeval läks täide. Kohtusin seltsis ka oma venna Kaarliga. Ta kahetses, et vaid sajasele on kirjandust pandud. Sest nagu ta seletas: „Nüüd koidab ajastu, mil inimesed enam raamatuid ei loe. Kõik loevad raha!”

Ning samal päeval prognoosis üks teine EÜS-i liige väga hästi ees ootava inflatsioonitempo, märkides prohvetlikult: „See, mis ma praegu ühe krooni eest ostan, maksab 15 aasta pärast pea viisteist korda rohkem!” Tolle ette-nägelikkuse eest teevadki

EÜS-i liikmed oma viimase pangatoimingu kroonides seltsi kassa kasuks…

***

Kati Murdmaa

(toona Murutar)

kirjanik

•• Kui oli augustiputš, olin rase – ootasin oma teist last, tütar Margaretat, kes sai 17. detsembril 19-aastaseks. Seisin 25-aastasena mõni kuu hiljem koos sõprade kogukonnaga – arstid Soplepmannid, Ehrenbergid, Juul ja Annuk ning vennad Lunged ja veel noori

ägedaid tegijaid – Tartus Veeriku linnaosas Annukite poolvalmis majakarbi ainsas elatavas toas televiisori ees püsti ja me laulsime hümni, kui Toompeal kuulutati välja Eesti Vabariik.

Oma kroon tuli suvel.

Tita Margareta sõitis krooni tulemise päeval mööda Pärnu kesklinna tänavat beežis Zekiwa titevankris, mille tagumine parem ratas tuli kogu aeg alt ära. Oma raha tundus oma riigi loomuliku osana, nii et polnud ei hirmu ega ebakindlust – kõik loksus ise paika, nagu siin ilmas olulisimad asjad ikka. Tite-Reti kolmeaastane suur vend Richard – nüüd üliõpilane, judotreener, ettevõtja ja üsnagi naisemees – kepsles vankri kõrval ja sõi jäätist. See oli pulgaga kakaojäätis, mille ostsin oma kõige viimaste Vene rublade eest. Kogu lugu. Jäätis Riksule – see oli minu rahareform!

Kroonideks vahetada polnud mul midagi. Esimesed kroonid tulid minu kätte ajalehe Postimees kultuuritoimetaja palgana. Mõne aasta pärast tegin Stockholmis intervjuu mehega, kes meie rahatähed kujundas. 14. detsembril vaatasin koos oma viienda lapse Maria Indiraga Pärnu Endla teatris lasteetendust „Timbulimbu”, kus kujundaja Kaspar Jancise visuaalkollaažis on vangistatud lumemöldrid kujundatud rahatähtedelt tuttavaks sööbinud Jakobsoni-Hurda-Tammsaarena. Ja ehkki Andres Noormetsa lavastus on mitmekihiline, tihe ja sajavägine suursaavutus, mis teeb tuju helgeks ja paneb arvama, et maailmas on kõik võimalik – ikkagi tuli nutt peale. Päriselt ka.

Endla teatri – Eesti Vabariigi väljakuulutamise kantsi – saalis istuvad rahulolevad ja avalad lapsed on viimane vahetus nooreestlasi, kes saavad automaatselt ja alateadlikult neist kolmest suurest kirjamehest teada. Rahatähtede piltidena. Küll sealt edasi aretab – oot-oot, mida need kupüürisellid õigupoolest kirjutasid, et platsi rahvusraha peal pälvisid, eks ole.

Ja edasi?

Ühtlustumine.

Rahvusliku eripära ja nähtamatute juurte hägustumine.

Mina olin kroonimeelne. Ja minu meelest on Eesti tegelik hümn Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm, kel südant andnud ma…”.

Ent nähtamatu-mitteametliku jõuna jäävad need nähtused meid ikka saatma. See on nagu maja põlemisegagi – maja koos asjade, fotoalbumite ja vanaema kasukaga võib maha põleda, aga füüsiliselt kadunud asjade väli, hing, energia jääb igaveseks alles.

Oi, praegu tuli pähe, et pean enne 1. jaanuari igast rahatähest ühe alles jätma ja nad kõik ühtses raamis kodu seinale panema! Esivanemate piltide kõrvale.

Aamen!

***

Ain (45)

endine taksojuht

•• „20. juuni hommik, kui rublasid Eesti kroonide vastu vahetama hakati, oli Tallinna taksojuhtide jaoks vaikne ja rahulik. Liiga vaikne. Seisin autoga Viru hotelli juures. Taksojärjekord oli enneolematult pikk – taksosid pikk rivi, sõitjaid ei ühtki. Ju ei olnud inimestel siis veel käes kroone, millega maksta. Konutasin seal poole päevani. Lõpuks kroonis mu ootamist edu ja sain ka oma esimesed väljateenitud kroonid kätte.

Võtsin peale kaks vanemat härrasmeest, üks neist tõenäoliselt siia külla sõitnud väliseestlane. Tahtsid sõita Viimsisse suvilasse. Lõbusa oleku järgi võis arvata, et pidu jätkama. Kohale jõudes oli minu esimene konto uues rahas 101 Eesti krooni. Kohalik mees oli valmis kohe maksma, välismaa onu aga tõrjus kõik tema sellesisulised katsed ja tasus mulle… 101 USA dollarit + 101 Eesti krooni.

Esimene ost, mille krooniajal tegin, oli uus ülikond. Mitte kroonide, vaid nende dollarite eest muidugi.

Kuidas oma raha tuli

Mõned Eesti krooni ja Eesti

Panga olulised kuupäevad

•• 26. september 1987 – ajalehes Edasi avaldati Siim Kalla­se, Tiit Made, Edgar Savisaare ja Mikk Titma artikkel „Eesti NSV isemajandamise alused”, mis esi­mest korda nägi ette Eesti oma raha kasutuselevõtu.

•• 7. detsember 1989 – valitsus kuulutas välja Eesti paberraha kujundamise avaliku konkursi.

•• 15. detsember 1989 – võeti vastu otsus Eesti Panga loomise kohta 1. jaanuarist 1990.

•• 28. detsember 1989 – võeti vastu Eesti Vabariigi panga­sea­dus, mis nägi ette Eesti Panga tegutsemise iseseisva emis­si­ooni­pangana. Eesti Panga presidendiks nimetati Rein Otsason.

•• 22. jaanuar 1990 – kinnitati Eesti Panga nõukogu esimene koosseis.

•• 24. jaanuar 1990 – Eesti krooni kavandite žürii tegi ettepaneku eskiiside väljatöötamiseks Vladimir Taigerile, Rihet-Urmas Ploomipuule ja Mari Käbinile.

•• 27. märts 1991 – Eesti Vabariigi seadusega moodustati rahareformi komitee eesotsas.

•• 10. mai 1991 – sõlmiti leping 5–500-krooniste rahatähtede trükkimiseks firmas Thomas De La Rue & Co Ltd..

•• 23. september 1991 – Siim Kallas nimetati Eesti Panga presidendiks.

•• 9. detsember 1991 – allkirjas­tati rahareformi komitee esime­ne otsus nr 011 (rahareformi ette­valmistamisest ja läbiviimisest).

•• 19. detsember 1991 – EV ülemnõukogu tunnistas 1. jaanuaril 1990 taastatud Eesti Panga 1919. a asutatud Eesti Panga õigusjärglaseks.

•• 30. jaanuar 1992 – Tiit Vähi nimetati peaministriks ja rahareformi komitee uueks esimeheks.

•• 20. märts 1992 – moodustati rahareformi komitee büroo, mille juhatajaks nimetati Eesti Panga asepresident Enn Teimann.

•• 8. aprill 1992 – saabusid kohale esimesed firma Thomas De La Rue & Co Ltd. trükitud kroonid.

•• 8. mai 1992 – Eesti kroon otsustatakse siduda Saksa margaga.

•• 25. mai 1992 – Eesti võeti Rahvusvahelise Valuutafondi liikmeks.

•• 15. juuni 1992 – taastati Eesti Vabariigi liikmestaatus Rahvusvahelises Arvelduspangas.

•• 17. juuni 1992 – rahareformi komitee võttis vastu dekreedi nr 030, millega määrati rahareformi toimumise kuupäevaks 20. juuni 1992.

•• 19. juuni 1992 – kell 21 kuulu­tati välja rahareform.

•• 20. juuni 1992 – hakkasid kehtima välisvaluutaseadus, rahas­eadus ja seadus Eesti krooni tagamise kohta. Eesti Vabariigi ainukeseks seaduslikuks maksevahendiks sai Eesti kroon. Eesti krooni ametlikuks kursiks Saksa marga suhtes kinnitati 8 krooni =

1 mark.

•• 23. juuni 1992 – Eesti astus Maailmapanga liikmeks.

•• 18. mai 1993 – võeti vastu Eesti Panga seadus.

•• 16. detsember 1994

– võeti vastu krediidiasutuste seadus.

•• 31. detsember 1998 – Euroopa Rahaliit võttis arveldusühikuna kasutusele euro. Eesti Panga presidendi määrusega kehtestati Eesti krooni fikseeritud kursiks euro suhtes 1 euro = 15,6466 krooni.

Allikas: Eesti Pank

RAAMAT

Eesti kroonil kroonitud

Autor: Loone Ots

2010

See raamat räägib Eesti krooni lugu, mida võiks võrrelda suure pere saagaga. Üks mõte hargneb paljudesse suundadesse, ulatub üle mitme aja ja äratab vaheldumisi erisuguseid tundeid. Miks näevad kroonid meie käes ja kotis välja just sellised, nagu need on? Millega saab siduda krooni vaimset väärtust? Milline on olnud oma raha sõnum? Millest jutustavad pildid rahatähtedel ja kes on nende autorid?

Raamat on illustreeritud rohke foto- ja pildimaterjaliga, mis tutvustab Eesti krooni läbi aegade.

Liitu