Eestiski on palju räägitud oluliste riigitöötajate eraäridest. Kas kuskil võib olla huvide konflikt?

USAs sellist olukorda ei sallita. Kui keegi tuleb erasektorist avalikku sektorisse olulisele ametikohale, peavad nad oma osaluse üle andma usaldusfondile, mis selle siis omakorda edasi investeerib. Omanik ise ei tea midagi sellest, kuhu tema vara investeeriti. Selline reegel kehtib presidendi, asepresidendi ning kõigi ministrite kohta. Lisaks kõigi nende kohta, kel on võimu mõjutada erasektoris toimuvat.

Packardi puhul oli see ilmselge. HP oli tol ajal ministeerriumi suurim lepingupartner. Valitsus ostis neilt teenust 100 miljoni dollari eest aastas. David Packard omas 1/3 HP-st. Mees soovis aga väga riigiteenistusse astuda ning oma kogemusi jagada. Seega astus ta sammu, mis on võib-olla kõige lahkem ja patriootlikum kompromiss, mis kunagi on tehtud.

Ei suutnud kongressi ja avalikkust mõjutada see, et Packard hakanuks senise 1 miljoni dollari asemel aastas teenima 30 000 dollarit aastas (toonases vääringus).

Siis aga esines mees järgmise avaldusega, mis kongressi meelt muutma pani ning tagas talle kolmeks aastaks riigileival tegutsemise. Ta ütles: „Päeval, mil ma Pentagonist lahkun ei ole ma Hewlett-Packardi aktsatelt teeninud sentigi võrreldes päevaga, mil ma Pentagoni uksest sisse tulin." See tähendas seda, et mees oli nõus annetama 100% kogu vahepeal teenitud kasust heategevuseks. See oli tark ning patriootlik samm. Hiljem selgus, et ka väga helde žest.

Pärast kolme aastat kaitseministeeriumis pöördus Packard tagasi HP juurde. Vahepeal oli HP tootnud talle 22 miljoni dollari (140 miljonit tänapäeval) lisakasumit, mille ta nüüd lahkelt heategevuseks jagas. Kõik selle nimel, et olla raskel ajal kasulik oma riigile.

Pärast seda avanes David Packardis tõeline filantroop ehk annetaja. Ta jagas kümneid miljoneid erinevate õilsate eesmärkide nimel. Ta lõi oma fondi, millel on täna 6,1 miljardi dollari eest vara. Selle nimi on David and Lucile Packard Foundation. See on USA suuruselt kümnes heategevusfond, maailmas suuruselt 17. Packard suri 2006. aastal.

Muutus aastal 1989

USA seadusandlusesse viidi sisse muudatus aastal 1989. See juhtus Henry Paulsoni juhtumi raames. Nimelt oli mees Goldman Sachi tegevjuht ning ta omas 3,23 miljonit Goldmani aktsiat. Need oli ta endale saanud enam kui 30-aastase karjääri jooksul. Nende turuväärtus oli 500 miljonit dollarit. Nende müük oli Paulsonile väga raske, sest just sel ajal oli majanduses väga hea aeg, turud tegid 20 aasta suurimat tõusu. Lisaks pidi mees suure osa müügitulust maksudeks tasuma. Ametikoht, mida mees jahtis oli aga rahandusminister. See oli selge vastuolu - ei saa olla minister ja samas omada 1% maailma ühest suuremast pangast.

Et selline maandumine oleks erasektori talentidele pehmem võeti vastu seadusemuudatus, mis nägi ette, et erasektorist riigisektorisse kõrgetele positsioonidele tulevad inimesed saavad müüa oma vara maha maksuvabalt. See on ühekordne maksuvabastus. Paulsen hoidis sellega kokku 200 miljonit dollarit. Nüüd vahetas ta meeledi 40-miljonilise aastateenistuse 183 000 vastu.