Ida-Virumaa töötukassa juht: Põlevkivi inimesed on minu inimesed. Nende kõrgele palgale ei ole veel alternatiivi
Teelahk alustas Ida-Viru osakonna juhina tööd 2011. aastal. Enne seda oli ta AS Eesti Põlevkivi (nüüd Enefit Kaevandused) personalijuht. Tema sõnul on PÕXIT vaikselt käinud juba aastaid. Kadunud on tuhandeid töökohti. Viimane suurem laine tuli 2016. aastal, kui hätta sattusid nii Eesti Energia, VKG kui ka Nitrofert.
Teelahk ütles riigikogu ees, et Ida-Virumaa on väga erinäoline. Narva ei ole sama mis Jõhvi ning Jõhvi sama mis Sillamäe. Rääkimata Kohtla-Järvest või Iisakust. Muutlik on Ida-Virumaa tööturu olukord. Täna on töötuse määr seal 8%, viis aastat tagasi oli see veel 13,4 protsenti. Maakonnas teeb muret pikaajaline töötute arv (inimesed, kes on töötud olnud enam kui aasta aega). „On inimesi, kes arvavad, et nad ei saagi enam kunagi tööle," ütles Teelahk.
Ida-Virumaal on hetkel saadaval peaaegu 1000 töökohta. Seal on küll struktuurne tööjõupuudus, aga ka suure kogemusega oskustööliste hulk.
Millised on suurimad väljakutsed?
Teelahk ütleb, et inimene, kelle haridus on vananenud, kes ei oska keelt või ta on muul moel tööturu mõttes kehvas seisus, on nende nägemuses koolituspotentsiaaliga klient. Ta ütles, et selliseid tekkis palju Nitroferdi koondamise järel. Inimesed õppisid kunagi olulist ametit, aga ajaga oli selle väärtus vähenenud. Neil on nüüd ebapiisavad oskused. Tihti ei suuda nad mõelda sellele, et võiks töötada ka kodust 25-30 kilomeetri kaugusel. Samas peavad nad keerama uue lehekülje.
„Eesti keel on väljakutse, kuid praegu pakutavast ligi 950 töökohast umbes 650 ei ole eesti keelt otseselt vaja. Kui PÕXITist rääkida, siis on just põlevkivivaldkond see, kus tihti ei nõuta eesti keelt. Seda peab kindlasti silmas pidama," toonitas Teelahk.
Energeetikasektori ettevõtted koolitavad ise oma inimesi väga hoolikalt. Nii Eesti Energia kui ka Viru Keemia Grupp panustavad arendusse ja koolitusse palju. Lahkujad on tihti need, kes ei ole ettevõtte siseselt arenenud. Neil võibki olla probleemiks eesti keel, ka digioskused. Kui soovitakse leida keskastmejuhi- või juhi kohta, siis leidub maakonnas ka selliseid kohti, kus keeleoskus oluline ei ole. Teelahk toob näiteks Sillamäe sadamas asuvad firmad.
Teelahk kirjeldas, kuidas Ida-Virumaal tööturu probleemidega tegeletakse. Igasugu koondamised ja mured on tihti ette teada vähemalt aasta jagu. Inimeste ja ettevõtetega suheldakse. Iga perekonda vaadatakse eraldi. See ei ole lõbus töö, aga seda peab tegema. Selline on töötukassa igapäev.
Ettevõtted ei oska otsida
Teelahk ütles, et riigi 2016. aasta samm jagada Ida-Virumaal töökohtade loomise toetust ei olnud raha pildumine. Sellest oli reaalselt kasu. Üks ettevõte tõi tootmise Soomest Kohtla-Järvele. Üks Narva firma sai tuge kaua peas olnud laiendamise ideele. Kasu oli sellestki, et firmad hakkasid mõtlema, keda ja kui palju neil tulevikus vaja on.
Põhiprobleem on aga tihti see, et ettevõtted ei oska inimesi otsida. Ütlevad, et „ei ole kuskilt leida", aga Teelahk küsiks, kas nad on ka otsinud õigetest kohtadest. „Meil tuleb igal nädalal 200 uut klienti ja umbes sama palju leiab ka tööd. Ei ole täistõde, et inimesi ei ole saada," ütles Teelahk.
Riigikogu saalist kostus Teelahkile küsimus, et kas Ida-Virumaa kohta tehakse otsuseid liialt Tallinna-keskselt ja pealinnast vaadates. Kas küsitakse ka kohalike arvamust? Teelahk vastas, et ta püüab ühe enam kaasa rääkida ja temaga võetakse ka üha enam ühendust.
„Ida-Virumaal mõistetakse, et peame põlevkivitööstusest ühel hetkel väljuma. Oluline on aga, et millise ajakavaga. Mida me inimestele asemele leiame? Korra Narvas käia ja promenaadil jalutada on tore, aga rääkima peab ka teiste kohtade inimestega," ütles ta.
Kui kaua peaks PÕXITiks aega andma?
Keit Pentus-Rosimannus küsis saalist, et kui kaua võiks Ida-Virumaale aega anda, et põlevkiviaeg selja taha jätta. Kas 20 aastast piisaks? Teelahk leidis, et olukord maakonnas muutub pidevalt. Veel viis aastat tagasi oli väga levinud arvamus, et ettevõtjaks saada ei soovita ning tahetakse töötada suures ettevõttes. See hakkab muutuma.
„Põlevkivi inimesed on minu inimesed. PÕXIT ei tohi olla exit. Peame nendele inimestele mõtlema. Kõik tahavad täna minna Eesti Energiasse või VKG-sse tööle. Nende tihti 2000-3000 eurosele palgale ei ole maakonnas alternatiivi. 20 aastat on kindlasti parem kui homme," ütles Teelahk.
Teelahk tõi lõpetuseks veel välja selle, et töötukassal on tähtis teha ettevõtjatega koostööd. Kas või selles osas, milline on tööandjate tulevikuvajadus töötajate osas - et jõuaks neid koolitada. Vaadata tuleb otsa ka nõudmistele, mida tööandja paika paneb. „Oskuste loetellu pannakse tihti liiga palju asju, peab aga vaatama, mida tegelikult vaja on," toob ta välja. Lisaks peavad firmad ise palju koolitusse panustama, sest "valmis töötajat" nad kuskilt ei leia.
