Idee: järgmisesse valitsusse sotsiaalmeediaminister!
Me võime selle vastu sõdida palju soovime ja ma ei väidagi, et see on normaalne nähtus, kuid jääb faktiks, et nina telefonis veetvaid inimesi tuleb tänavapilti valguskiirusel juurde. Ja lagi pole kaugeltki saavutatud. Arenenud Aasia riikides on alati oldud tehnikalembesed ja näiteks Tokyo, Seouli, Bangkoki või teiste suurlinnade tänavapilt kubiseb online-rahvast.
Interneti odavteenuste pakkujate tekkimisega on suurem buum jõudnud ka Austraaliasse. Sealsetes uudistes on sotsiaalmeediasõltuvus pidevalt teemaks kasvõi seepärast, et kohalikel on tekkinud scrollimisest kroonilised liigesehaigused. Maalähedasemad restoranid ja pubid on end kuulutanud nutiseadmete vabaks ja korjavad enne laudaistumist külalistelt online-seadmed spetsiaalsetesse turvaboksidesse, et kaks armunut või suurem sõpruskond omavahel silmast-silma suhtleks.
Tõsi, erandid kinnitavad reeglit, kuid on fakt, et ka Sinu, hea lugeja, laps tarbib ühes kuus oluliselt rohkem sotsiaalmeediat (ja seal leiduvat kultuuri), kui veedab vabatahtlikult aega raamatute taga, teatris või kontserdil terve aasta jooksul. Ja ega ma pole Sinus endaski eriti kindel.
Aga nüüd sellest, kuidas ma teid, Facebooki kasutajaid, ja ennast, kui Facebookis turundajat kaitsta tahan…
Ärileht avaldas esmaspäeval artikli Facebooki tarbijamängudest ("Facebooki kurb õppetund: "jaga ja laigi" ning saa petta!"), kus ettevõtted kliente pettusega siduda soovivad. Skeemid on väga lihtsad: inimesi kutsutakse üles postitusi jagama ja laikima ning osalejate vahel lubatakse välja loosida mõni väärtuslik auhind. Tegelikult seda auhinda keegi ei saa. Samas artiklis oli ühe firma esindaja suisa imestusega küsinud, et kas tõesti leidub ka neid, kes päriselt auhindu väljastavad, sest nemad on juba aastaid iga kuu telefoni välja lubanud loosida, kuid seda teadlikult mitte teinud.
Teisisõnu on Facebooki kasutajaid juba aastaid sihikindlalt petetud. Inimesi seotakse pettuse abil ühe või teise leheküljega ning kuna Facebooki algoritmid on ammu nõnda seadistatud, et inimene näeb oma ajajoonel vaid valituid postitusi, pärsib see tegelikult inimese võimalusi võita ausa mängu reeglite järgi korraldatud mängude auhindu.
Lõviosal Facebooki “turundajatest” pole niikuinii aimugi, mida nad tegelikult teevad. Facebooki reegleid ei tunta, toimumismehhanismidega ei olda kursis, rikkalikud võimalused jäetakse kasutamata. Ilusate piltide ja muu nänni postitamisest pole ammu enam mitte mingit reaalset kasu, kui seda valesti teha.
Ka mitme Eesti fänniderohkeimate lehtede ühe haldajana ja selle nimel ausate mängureeglite järgi kulutatud aega ja vaeva panustanuna jääb mõru maitse suhu, kuid suurte tegijate puhul liigub karavan ikka edasi. Väiksematel on sellises ebaausas konkurentsis topeltkeeruline.
Viimase pooleteise aasta poliittuulte valguses ja riigijuhtide uuest hobist luua aeg-ajalt juurde ministrikohti, mille tegevusvaldkondadest on pahatihti keeruline aru saada, teen ettepaneku: valitsuse juurde peaks loodama ka sotsiaalmeediaministri koht!
Seda ministrit oleks võrdlemisi odav pidada. Ta ei oleks portfelliga minister, ta oleks laptopiga minister. Tal poleks vaja oma ministeeriumit, kuna töötajaile oleks vaja lihtsalt korralikke laptope, et kodus tööd teha. Arvestades tõika, et mitmed Eesti poliitikud võtavad Facebookis või Twitteris kordi rohkem sõna, kui riigikogus või mõnes volikogus, leiaks uuele ministrikohale ilmselt ka ideaalseid kandidaate rohkem kui küll.
Nali naljaks, aga Eestis kasutab ainuüksi Facebooki üle poole miljoni inimese ja kui massid on nõnda suured, on see ideaalne pinnas ka petturitele. Ministrijutt on mõistagi tugevalt ülepaisutatud, kuid mõne ministeeriumi juures olev nõukogu või volinikukohas poleks mitte midagi veidrat. Tarbijamängud pole ainuke vaidluskoht, mida sotsiaalmeedia tekitanud. Kui oleks sotsiaalmeedia küsimustega tegelev isik või nõukogu, oleks see valdkond ka tervem.
Võime küll küsida, kas see maailm, milles elame on päris normaalne, kuid me ei saa ju eirata, et me selles elame.
Artikkel ilmus reklaamiagentuuri Imagine blogis.
