Peeter Ernits
Kommentaar
Mõneti kafkalik tundub kahe eesti majandust juhtima usaldatud mehe - peaministri ja Eesti Panga presidendi kraaklemine selle üle, milline on meie majanduse tegelik tervis.
USA Rahvusvahelise Abi Agentuuri (USAID) shefi visiit Tallinna ja kinnitus, et "maailmas on vähe riike, kus majanduse viimaste aastate keskmine kasvutempo ulatub viie protsendini", paistab õiguse jätvat peaministrile. Sest kui juba nii suur riik midagi arvab ja abi lõpetab, küllap on siis tõsi taga.
Mida ja keda ikkagi uskuda? Vähi enda majandusnõunik Heido Vitsur kirjutas enam kui aasta eest (RNL, 20. 5. 1995), et rahvusliku kogutoodangu arvestamisega tegelevad meil mitmed institutsioonid ja enamasti nende tulemused kokku ei lange. Vitsur tuletab seejuures meelde, et samal ajal, kui Eesti Pank ja majandusministeerium hindasid 1994. aastaks kasvu viie protsendini, näitas statistikaameti ja Majanduse Instituudi analüüs hoopis mõneprotsendilist vähenemist.
Vitsur rõhutab, et üleminekumajandusega riikides on majanduskasvu üldse raske hinnata: "Riigiaparaadi paisumine, tootmise kodust väljumine näiteks suurendavad kogutoodangut, ilma et majandus oleks kosunud või tootmine suurenenud. Veelgi enam, arvestusest jääb välja hulk asju - näiteks varimajandus. Samas dollari pikaajaline kukkumine suurendas automaatselt umbes veerandi võrra eesti rahvuslikku kodutoodangut."
Võitjate lauas valgeid mehi pole
Niisiis ei maksaks kahe tippjuhi omavahelist kemplemist ületähtsustada.
üks on igatahes selge - viieprotsendilise aastase majanduskasvuga riike on maailmas häbematult vähe. Seejuures on oluline meeles pidada kahte momenti. 1. Seesuguste riikide arv üha väheneb. Kui ajavahemikus 1965-1980 iseloomustas üle neljaprotsendiline keskmine aastakasv 24 riiki, siis 1980-1993 vaid kümmet.
Valgeid mehi annab sellest seltskonnast tikutulega otsida. 1965-1980 kuulus siia üksnes Ungari (5,1 protsenti), 1980-1993 aga mitte ühtki. Jäme ots on Hiinast (9,6) ja Koreast (8,7) alates ning Jaapaniga lõpetades (3,6) kollase rassi käes. Asiaatide punti on ennast musta Aafrika imelapsena pressinud vaid Botsvaana (9,5) ning mõned sooja mere rüpes peituvad eksootilised saareriigid (Seishellid, St. Vincent ja St. Lucia).
2. Oluline pole mitte ilus ja efektne spurt, vaid kõrge tempo säilitamine maratonilaadses jooksus. Kui Aasia tiigrid välja arvata, siis enamasti vajub euroopalikus aegruumis kõik üsna kiiresti sisinal kokku. Täie õigusega peetakse Ida-Aasia, aga ka Botsvaana neegerriigi enam kui seitsmeprotsendilist sisemajanduse koguprodukti kasvu mitte üksnes XX sajandi, vaid terve inimkonna ajaloo suurimaks arenguimeks. "Endistel arengumaadel õnnestus 30 aastaga läbida sama pikk distants kui arenenud tööstusriigid enam kui sajandiga," väidab värske üRO arenguprogrammi raport.
Ardo Hansson toob meid maa peale näidates, et juhul, kui me suudame senist 4,5-protsendilist keskmist kasvutempot (enamikes Lääne heaoluriikides kõigub see paari protsendi ümber) säilitada, kuluks Soomele järelejõudmiseks ikkagi oma 60 aastat (PM, 26. 7.). Juhul aga, kui Eestil õnnestuks mingi ime läbi saavutada 10-protsendiline kasv, kuluks 20 aastat niikuinii.
Hanssoni sõnul tuleb eurooplaseks saamiseks järgnevad aastakümned hoopis asiaadina käituda. President Meri Euroopa-jutud aga oleks küllap mõistlik tükiks ajaks kolikambrisse saata. Ehkki nii väga tahaks ju uskuda, et just Eesti on võimeline asiaatide kangelastegu kordama, purevad mind ometi suured kahtlused.
Ida-Aasia imelastega võrreldes on meie ühiskond paraku raugastuv. See aga tähendab, et ülalpeetavate osakaal üha suureneb. Noort, haritud ja odavat tööjõudu jääb üha vähemaks.
Teiseks, meie tarbimisharjumused on sootuks erinevad asiaatidest.
Kolmandaks, riik ise vaagub elu ja surma piiril. Varimajandus kägistab, Riigikogu majanduskomisjoni esimehe Olev Raju sõnu pruukides on see "kuratlikult suur". Muuseas, ka varimajanduse puhul on mõttekas rääkida viieprotsendilisest aastakasvust. Ekspertide hinnangul moodustab varimajandus juba tubli kolmandiku sisemajanduse koguproduktist. Samas loetakse 40 protsenti kriitiliseks piiriks, kust alates riik lakkab sisuliselt eksisteerimast...
Neljandaks - senise majanduskasvu viljad on jaotatud äärmiselt ebavõrdselt. Ometi näitab maailma kogemus, et ülikiire kihistumine hakkab peagi reforme pidurdama. Rikkuse ja vaesuse probleeme sügavuti lahkav üRO arenguprogrammi raport märgib korduvalt, et liberaalsete majandusteoreetikute seisukoht nagu peaks inimeste ebavõrdsus esmalt suurenema, on osutunud seebimulliks. "Lühiajaline vaesumine pole pikemaajalise stabiilsuse ja heaolu garandiks." Surmahoobi sellele meilgi populaarsele käibetõele on andnud aga needsamad tänase maailma imelapsed. Hong-Kongi, Korea, Singapuri, Taivani, Taid, Malaisiat jt iseloomustab kummalisel kombel nii kiire majanduskasv kui vähene sotsiaalne ebavõrdsus. Sisuliselt sama kohtaksime nii tänases Hiinas ja Jaapanis, aga ka meie jaoks sotsialismilõhnalises Rootsis.
Majanduskasv pole eesmärk omaette
Paraku peetakse aga just neid riike inimesele kõige sõbralikemaks. Olnuks 1960-ndatel Koreas samasugune sotsiaalne ebavõrdsus kui Brasiilias, olnuks tema sisemajanduse kogutoodang praegu 15 protsenti madalam, räägib raport.
Ja viiendaks - kust ma võtan kinnituse, et Eesti riigi juhid teavad, kuidas edasi minna, juhtides riigilaeva täiskäigul karide vahelt läbi.
Peaministri enda majandusnõunik Vitsur ju tunnistab, et "poliitikud elavad loosungite järgi oma lihtsas ja primitiivses maailmas" (EPL, 23.8.). Nõuniku kinnitusel pole seni ühelegi otsusele eelnenud analüüsivaid prognoose, kuidas üks või teine otsus võib riigi tulevikku mõjutada. Vitsuri sõnu pruukides langetatakse tähtsaid otsuseid lakke vaadates ja Saalomoni kombel.
Majanduskasv pole eesmärk omaette. Märksa olulisem on see, kuidas kasvu vilju jagatakse ning kasutatakse. Kas majanduskasv aitab suurendada kodanike isiklikku, perekondlikku, kogukondlikku, füüsilist, vaimset, majanduslikku, ökoloogilist jms julgeolekut, vabadust ning tegutsemisvõimalusi. Seda nii täna kui homme. Kas see respekteerib ka keskkonda, kas toob endaga kaasa suurema üksteisemõistmise või sigitab hoopis üha uusi konflikte ning toidab totaalset võõrandumist.
Majanduskasvul on märksa suurem inimlik komponent, kui kasvuusulised seda tunnistada tahavad.
