Indrek Neivelt küsis blogipostis, kuidas meil aga tegelikult läheb?

Vaadates Eurostati andmeid, selgub, et 2005. aastal ehk aasta pärast Euroopa Liiduga liitumist ja siis, kui ametist lahkus Juhan Partsi valitsus, oli Eesti SKT inimese kohta vastavalt ostujõu pariteedile 62 protsenti ja 2010. aastal 64 protsenti Euroopa keskmisest. 2007. aastal käisime ära ka 70 protsendi juures. 2011. aasta tulemusi ei ole veel avaldatud, aga arvestades meie majanduskasvu, teeme sammu edasi.

Kuidas on läinud teistel?

Tšehhid ja portugallased on stabiilselt 80 protsendi juures. Poola on kasvanud 51 protsendilt 63ni. Slovakkia 60 protsendilt 74ni. Saksamaa on kasvanud 116 protsendilt 118 protsendini.

Neid näitajaid vaadates kipub õigus minema pigem nende poolele, kes arvavad, et meil on stagnatsioon. Kui arvestada, et 2012. aastaks meilt olulist majanduskasvu ei oodata, siis võib öelda, et 2010. ja 2011. aasta kasv toimus suures osas tööhõive taastamise tulemusel ning olulist struktuurset muudatust pole toimunud. Ja ega suurt muutust ei saagi paari aasta jooksul toimuda.

Seega oleme juba viis aastat teiste Euroopa riikidega võrreldes praktiliselt samal tasemel. Meist kaugel pole Portugal ja ilmselt langeb lähiajal meie juurde ka praegu 90 protsendi tasemel olev Kreeka – riigid, mis ühinesid Euroopa Liiduga eelmises ühinemisringis enne meid.

Siin ei ole midagi üllatuslikku. Majandusteadlased kutsuvad seda nähtust middle income trap’iks – „keskmise sissetuleku lõksuks“.

Äraseletatult tähendab see, et vaesed riigid jõuavad sarnaste poliitikatega keskmise sissetulekute tasemele ja jäävad sinna pikemaks ajaks. Rahvusvahelises tööjaotuses tehakse tööd, mis võimaldab maksta keskmist palka. Kui palgad sellelt tasemelt tõusevad, lähevad paljud tööd odavamatesse riikidesse, kus sama töö väiksemate kulutustega ära tehakse.

Samas pole nende riikide töötajad võimelised tegema kallimaid töid.

Tundub, et ka meie oleme sattunud sellesse lõksu.

Madala sissetulekutega riikide puhul on kõikidele praktiliselt ühesugune soovitus. Tuleb avada oma turg rahvusvahelisele konkurentsile ja kutsuda välisinvestorid, kes kaasavad sind maailma tööjaotusse. Seda tegid praktiliselt kõik endised Ida-Euroopa maad ja seda on teinud paljud Aasia riigid. Siin pole midagi keerulist ja IMF jagab kõikidele ühesuguseid soovitusi.

Palju keerulisem on küsimus, kuidas saada keskmise sissetulekuga maast kõrge sissetulekuga maaks. Paljudele majandusteadlastele tundub, et endised poliitikad enam ei tööta ja et neid on vaja muuta. Tuleb rohkem investeerida infrastruktuuri, innovatsiooni ja luua nn riiklikke tšempione. Isegi mõningane protektsionism ei tee paha.

Parim näide riikidest, mis on suutnud viimase paarikümne aasta jooksul trügida “esiliigast” “kõrgliigasse” on Singapur ja Lõuna-Korea. Euroopast läheb arvesse ka Iirimaa, vaatamata tema viimase aja suurele kukkumisele. Kui hästi järele mõelda, leiab ilmselt veel mõne riigi. Selge on see, et vaestest riikidest keskmiste hulka jõudnuid on oluliselt rohkem, kui riike, mis on keskmise sissetulekute taseme juurest jõudnud kõrge juurde. Ainuüksi see peaks olema piisav põhjus, et aru saada, et tegemist ei ole lihtsa ülesandega.

Arvestades meie mõneaastast paigaltammumist, tuleks endale tunnistada, et senised poliitikad ja võtted enam ei tööta. Õigemini: nad töötavad praegusel tasemel, aga nad ei ole piisavad, et tagada arengut – nendega Euroopa viie rikkama hulka ei saa.

Mida siis teha? Siin pole lihtsaid ja üheseid lahendusi. Suur samm edasi oleks seegi, kui me suudaks endale tunnistada, et samasuguste meetoditega edasi ei arene ja vaja on muutusi. Küll siis leiame ka meetodid.

Ma loodan, et meil tekib sel teemal tõsine diskussioon ja et meie peaminister koos oma parteiaparaadiga ei tapa diskussiooni, nii nagu seda on viimastel aastatel tehtud.