Eelmisel aastal postitasin mitu kirjatükki Eesti panganduse probleemidest. Täpsemalt nõrgast konkurentsist ja kõrgest kasumlikkusest. Puuduliku konkurentsi tõttu pangandusturul maksame pangaklientidena kakssada miljonit eurot aastas liiga palju. See fakt ei tekita niipalju diskussiooni kui see, et mõni ettevõte kriisi ajal valitsuselt soodsat laenu saab.

Olen varasemalt palju kirjutanud kõrgetest pensionifondi tasudest. Teine pangatoode, mis väga paljusid puudutab, on tarbimiskrediit. Vastavalt Eesti Panga statistikale oli tarbimiskrediite juuni lõpuga Eesti pankade poolt väljastatud 527 tuhat tükki. Keskmine tarbimiskrediidi intress vastavalt Eesti Panga statistikale oli selle aasta juunis 16.3%.

2004. aasta mais kui me Euroopa Liitu astusime ja meil kehtis mitte euro vaid kroon, oli keskmine tarbimiskrediidi intress tänasest madalam peaaegu protsendi võrra ja oli 15.4%. Aga siis kehtis meil kroon ja hoiustele maksti intresse. Tänaseks on laenude väljastamine automatiseeritud aga tarbijale pole sellest võitu tulnud.

Olukord panganduses on tänaseks meie ühiskonnale probleem.

Panganduse tulevikust

Panganduses toimuvad suured muutused. Kõige suurem muutus on töö automatiseerimine. Automatiseerimise tulemusel muutume me kõik pankade jaoks mingiks kirjete kogumiks, mida pankade algoritmid töötlevad. Algoritmid otsustavad, kas me saame laenu või mitte ja missugust toodet meile pakkuda tuleb. Ja algoritmi muudavad kusagil kaugel peakontoris istuvad riskijuhid. Nii antakse laene eraisikutele ja väikeettevõtetele. Keskmise suurusega ja suuremate ettevõtete üle otsustavad kohalikud töötajad, kellel on täpsed instruktsioonid peakontorist. Loomingulisusel ja otsustusvabadusel seal palju ruumi ei ole. Need pangad, kelle peakontorid on lähemal, on paindlikumad ja saavad täna turgu võita. Aga tervikuna jäävad nad ikkagi pisikesteks ning turgu oluliselt ei mõjuta.

Lisaks segab kohalike pankade kasvamist ka kõrge kasumi ootus. Kui oodatav omakapitali tootlus oleks 10-12%, mis on praeguses intressikeskkonnas väga kõrge, siis see pank suudaks turgu oluliselt rohkem mõjutada ning meie majanduse käekäik sellest ainult paraneks. Ja 10-12% tootlust oleks investoritele väga suurepäraseks investeeringuks.

Seetõttu tuleks praegust kriisiaega vaadata kui võimalust panganduses konkurentsi juurde tekitada.

Kuidas saaks konkurentsi tugevdada?

Valitsus on lubanud, et garantiideks ja laenudeks antakse Kredexi kaudu vähemalt 1.5 miljardit eurot. Täna on Eesti pankade laenude maht ettevõtetele üle 9 miljardi euro. Kui Kredex annab laene ja garantiisid 1.5 miljardi euro eest, siis on see samapalju kui LHV ja Coop pank kokku. See on märkimisväärne maht, mis ka turgu mõjutaks.

Kredexi portfelli baasilt saaks luua panga ja panga saab kahe-kolme aasta pärast börsile viia. Portfell hinnatakse turuhinda ja müüdaks uuele pangale. Uues pangas kuuluks riigile alla poole aktsiatest. Ülejäänu müüdaks börsil meie inimestele ja ettevõtetele. Börsile tekkiks tõeline rahvaaktsia. Ühelt poolt kasvaks konkurents pangaturul ja hinnad langeksid ning otsustamine tuleb kliendile lähemale. Teiselt poolt tekiks inimestel uus võimalus kuhu oma sääste investeerida.

Kui selline pank korralikult tööle saab, siis on ühiskonna otsene võit vähemalt 200 miljonit eurot aastas. Lisaks veel kaudsed mõjud seoses suurema paindlikkusega turul ja sellega, et raha ei läheks dividendina riigist välja. Kokku on kasu vähemalt üks protsent SKT-st. Ja seda igal aastal.

Sama probleem pankadega on ka leedulastel. Seal kaalub valitsus panga ostmist. Nemad on problemist aru saanud ja juba tegutsevad.