Eesti on viimase kümne aasta jooksul suutnud täita Maastrichti inflatsioonikriteeriumi (tase, mille täitmine on euroraha kasutuselevõtu eelduseks) ainult ühe korra, 2003. aastal.

Paraku ei olnud me siis veel Euroopa Liidu liige. Järgnevatel aastatel on Eesti sellest tasemest ainult kaugenenud. Praegune ametlik seisukoht on, et Eesti suudab nõutava inflatsioonikriteeriumi täita 2010. aastal. Niimoodi arvavad Eesti Pank ja vabariigi valitsus.

Euro on muutunud Eesti kõige olulisemaks eesmärgiks. Esiplaanile on tõstetud riigieelarve defitsiidi küsimus (ka see on üks eurole ülemineku eeltingimusi) ja inflatsioon on natuke unustusehõlma vajunud. See peaks niikuinii paika minema. Tegelikult on asi keerulisem ja suur inflatsioon ohustab Eestit endiselt.

Õigupoolest tunnistab ka Eesti Pank, et olukord on piiripealne ja kindlasti on oluline, et Eesti käituks igasuguste administratiivselt määratud kuludega mõistlikult. Tõlgituna tähendab see, et tärmini lähenedes tuleb igasugused soojuse, elektri, lõivude ja aktsiiside asjad edasi lükata.

Panga rahandusosakonna ökonomist Martin Lindpere ütleb, et ametlik prognoos, mis kõlab „keskpanga hinnangul võib Eesti inflatsioon 2010. aasta lõpus jõuda Maastrichti inflatsioonikriteeriumi lähedale”, põhineb Euroopa Komisjoni enda sellel sügisel Euroopa Liidu riikide kohta tehtud majandusennustustel. Seal arvatakse, et 2010. aastal on Maastrichti kriteeriumi suurus 3,1%. Sellisel juhul mahuks Eestile ennustatud 2,8% tõepoolest ilusasti joone alla.

Trikk on aga selles, et Eesti ennustajad on alati olnud optimistlikumad ja Euroopa omad alati konservatiivsemad. Tegelikult pakub seesama Euroopa Komisjoni eespool tsiteeritud majandusprognoos Eestile 2010. aastaks inflatsiooni 3,3%, mida on poole protsendipunkti võrra rohkem kui meie enda ennustuses ja mis Maastrichti nõudesse enam ei mahu.

Martin Lindpere viitab veel ühele ohule: mida rohkem on Euroopa Liidus riike, seda suurem on ebameeldivate arengute oht. Asi on ju selles, et inflatsioonikriteeriumi arvutatakse kolme kõige madalama näitajaga riigi põhjal ning rohkemate riikide puhul on ikka suurem tõenäosus, et keegi saab n-ö ebanormaalselt väikse näitaja. Seda on ajaloos juba juhtunud.

Aastal 2004 oli Euroopa Liidu kõige väiksem inflatsioon Soomes, erakordselt madal 0,1%. Eesti enda jaoks polnud sellel tähtsust, me olime oma šansi juba kaotanud. Kui aga soomlased oleksid oma hindu tollel aastal natukenegi rohkem tõstnud, oleks Leedu saanud euro kasutusele võtta. Neil jäi sellest hästi napilt puudu.

Kõige suuremaks takistuseks saab Eesti inflatsioonikriteeriumi täitmisele aga terve Euroopa majandusareng. Kui Eesti eeldab, et meie majanduslangus toob meie hinnatõusu alla, siis sama toimub ju terves Euroo-pas. Suure tõenäosusega näeme mitmes Euroopa riigis kiiret inflatsioonilangust ja kui meenutada sedasama kolme riigi reeglit, siis sealt tuleb oht, mida pole piisavalt arvestatud.

Nüansse on tegelikult veelgi. Martin Lindpere Eesti Pangast viitab näiteks sellisele asjale nagu kütusekulu Eesti tarbimisstruktuuris. Kuna Eestis kulutatakse kütusele suhteliselt rohkem kui Lääne-Euroopas, siis mõjub naftahindade langus meie inflatsioonile tervikuna positiivsemalt kui lääne pool.

Naftahindade tõusu korral on trend jälle vastupidine. Keeruliseks teeb asja just see, et tegu on välisfaktoritega, mida meie siin Eestis mõjutada ei saa. Hiljuti Tallinnas käinud Siim Kallas viitas samuti, et ta ei näe eelarvedefitsiidis ohtu euronõuete täitmisele, sest eelarve on „meie enda teha”. Inflatsiooniga on tihti vastupidi.

Üks äsja asutatud investeerimispanga Redgate juhte Veiko Maripuu ütleb, et eestlastel on üldse kombeks kalduda ühest äärmusest teise ja mõelda ühele asjale korraga. Tal endal oli mõni päev tagasi toimunud tööandjate keskliidu seminaril selline kogemus, et seekord kõlas kõikjalt „kriis”, „kollaps” ja „katastroof”. Samasugusel aastatagusel seminaril, kus Maripuu esines, andis tooni hoiak: „Mis majanduslangus?”

Sama kehtib ka eurole ülemineku kohta. Me ei ohverda grammigi majanduskasvu euro nimel (Andrus Ansip 2007). Eesti kõige tähtsam eesmärk on euro kasutuselevõtt (Andrus Ansip 2008). „Euro kriteeriume on tegelikult ju palju,” ütleb Maripuu „Ükski neist pole asi iseeneses. Me ei saa ühtegi neist unustada. Oluline on tegelikult see, et nende kriteeriumide täitmine oleks Eestile hea niikuinii, ilma eurota või euroga.”