Baltic Computer Systems, Ants Sild
(Algus eilses Eesti Päevalehes)
Muidugi on Eestil ka puudusi. On selge, et meie kasuks ei räägi aastakümnete pikkune eemalolek maailma infovahetusest, materiaalne kitsikus, traditsionaalse haridussüsteemi puudulikkus ja veel rida faktoreid. On oht, et meie väiksusest ja killustatusest tulenevalt ei suuda me ületada nivood, mis on meie tähele panemiseks vajalik. Seoses kogu maailmas toimuvate kardinaalsete muutustega ei pruugi takistused olla siiski ületamatud.
Takistused meis endis
Lisaks objektiivsetele puudustele peame aga tähele panema ka meie endi poolt püstitatud tõkkeid:
- Väiksuskompleks. Vastukaaluks rahvuslikule uhkusele on meis sees ülepaisutatud aukartus suurriikide ja "välismaa" ees. Veename end sisimas, et kusagil mujal on parem, kusagil mujal on targemad inimesed ning ideaalid, millest me alles unistame, on seal juba saavutatud. Tihti jääme konstruktiivse tegutsemise asemel end haletsema. See on pärand nõukogude-aegsest mõtlemismallist ja meie sotsioloogidel-psühholoogidel tuleb selle haiguse ravimisega palju vaeva näha.
- Uute ideede materdamine ja visionääride puudumine. Pragmaatikutena oleme head realiseerijad ja tagalakindlustajad. Uute ideede juures näeme aga esmalt vigu ja raskusi ning nende terava väljatoomisega tapame tihti initsiatiivi. Seetõttu on visionääride (uute, ka ketserlike ideede genereerijate ja eestvedajate) põli Eestis raske. Oma osa mängib siin kindlasti eestlasele loomuomane kriitilisus igasuguse juhtimise ja autoriteedi suhtes.
- Kildkondlikkus. Oma idee ohverdamine ühise eesmärgi nimel ja jõudude koondamine on meie jaoks väga keeruline. Ainult igaühe enda idee on reeglina piisavalt hea, et selle nimel pingutada.
Suurimaks ohuks on meile aga see, kui jäämegi puuduste ja raskuste nimekirja pikendama ning ei jõua konstruktiivse tegutsemiseni kunagi. Olulisim puuduste puhul on peamised neist teadvustada. Siis on võimalik nendest üle saada ja nad heal juhul eelistekski muuta.
Peamine on soodsa keskkonna loomine
Kui oleme üldeesmärgi püstitanud, on järgmiseks ülesandeks sobiva arengukeskkonna loomine. Keskkond peab soosima initsiatiivi ja ettevõtlikkust, mille peamiseks vormiks on eraettevõtlus. See tähendab eraettevõtete aktiivset kaasamist ka riigi kui peamise infotootja andmetöötlusse. Näitena on paljude riikide informaatika arengukava peaprintsiibiks võetud erasektori liidripositsioon. USA-s on ka passide väljastamine konkursi korras antud erafirmade korraldada, põhjus ikka selles, et erakapital töötab efektiivsemalt ja on vähem korrumpeeruv.
Et jõuda paari õige ideeni, on vaja läbi mõelda tuhandeid hullumeelseid ja ka avantüristlikke variante. On vaja luua avalikkuse toetav suhtumine, korraldada uute ideede konkursse jms. Suureks toeks oleks siin riiklike institutsioonide eestvedav roll ja tugi. Minu veendumust mööda peaksid seda rolli kandma Informaatikanõukogu ja Informaatikafond. Selleks tuleks neil aga oma asend ja eesmärgid oluliselt ümber hinnata. Praeguseks on need organisatsioonid Informaatikafondi direktori sõnul võtnud endale tasakaalustava piduri rolli. Kahjuks on aga pidureid Eestis palju rohkem kui mootoreid.
Infoühiskond nõuab uute juhtimispõhimõtete juurutamist nii riigi kui ettevõtete ja organisatsioonide tasemel. Eriti vastutusrikkasse rolli seab see meie seadusandja. Suurim oht on see, et võtame infoühiskonna künnisel vastu seadusi, mis lähtuvad industriaalühiskonna kümneid aastaid vanadest põhimõtetest.
(Viimane osa ilmub Eesti Päevalehes teisipäeval)
