Inimesed on ilusad ja head. Ärilehe artikkel aitas tragi proua hädast välja

 (4)
Inimesed on ilusad ja head. Ärilehe artikkel aitas tragi proua hädast välja
Foto: Virve Laansalu Facebooki lehekülg

Ärileht avaldas kuu aega tagasi loo pealkirjaga „Nelja väikeettevõtja lood. Segadus, meeleheide ja üksikud lootuskiired". Üks artikli kangelasi oli Läänemaal FIEna tegutsev Virve Laansalu. Tema südamlik jutt sellest, kuidas ta ei taha mitte abiraha vaid sooviks tööd teha, näitas taaskord eestimaalaste headust. Proua sai peaaegu üleöö 180 õmmeldud maski tellimuse ning sai oma muredele vähemalt mõneks ajaks leevendust.

„Suur oli minu üllatus, kui ühel hommikul ärgates oli mu messengeris kaitsemaskide tellimused. Need tulid kõik artikli avaldamise päeval ja neid oli kokku umbes 180 maski. Nii sain ära maksta oma arved ja osta ravimid. Ilma Teieta oleks see olnud võimatu. Ja ütlusel "Uus päev - uued uudised" on tõepõhi all - kõik maskid telliti ühel päeval. Kuna eriolukord jätkub, püüan leida nüüd mingisugust muud tööd," kirjutas tegus proua, kelle elu ei ole sugugi lihtne.

Meenutame siinkohal ka lugu, mis inimesed reageerima pani.

Läänemaa töökas FIE: tahan tööd teha, et end vajalikuna tunda

Keerulise elusaatusega Virve Laansalu sai äsja 60-aastaseks. Ta on FIE ja mainib kohe jutu alguses, et saab invaliidsuspensioni. Tallinnast esmalt Haapsallu kolinud Laansalu jäi haigeks: talle tehti keeruline operatsioon, millest taastumine võttis kuid. Tekkis kommunaalvõlg, ta oli sunnitud korteri müüma ja Taeblasse kolima.

„Tervise tõttu pean tööd tegema kodust. Teen naha- ja sadulsepatöid, olen valmistanud ka autoistmeid. Ka Facebookis olen, sest ega siit maalt ei leia sind ju keegi," lausub Laansalu.

Tema õnneks leidis ta just Facebooki kaudu Tallinna firma Kuma Design, mis kujundab ja müüb metalltooteid. Kuma Design pakkus talle töövõtulepinguga teha liblikaprosse, mida müüdi nii Apollo poodides, Tallinki pardal kui ka välisriikides. Märtsist pole Laansalu enam tellimusi saanud. Varem oli ikka nii, et samal ajal kui ta ühte prossi tegi, ootas juba teise tellimus.

„Eestis on käsitöö väga odav. Mingit tagavara ei tekkinud. Raha kulus maksudeks, söögiks ja suur osa muidugi ravimitele. Invaliidsuspension on mul 200 eurot," lausub ta.

Laansalu ei maini enne ajakirjaniku küsimust kordagi riigi rahalist tuge. Tema tahab tööd teha ja vajalik olla. Seetõttu hakkaski ta pärast prossiäri katkemist kuulutama: „Nelja õmblusmasinaga tädi otsib maal tööd." Ta teadis, et vajatakse kaitsemaske.

Palivere mööbliriideid õmblev vabrik hakkas ka riidest maske tootma. Kuna neil täitsid kuus õmblejat plaani ära ja abi ei vajatud, mõtles Laansalu, et teeks neid ise.

Mõeldud-tehtud. Laansalu ostis Kangadžunglist riiet ja hakkas korduskasutatavaid maske õmblema. Iga maski juures on info, mis riietest see on tehtud ja kuidas seda hooldada. Juures on ka tema nimi, FIE registrikood ja telefoninumber. Maske on nii täiskasvanutele kui ka lastele. Laansalu töötas disaini ise välja, sest soovis teha lõbusama välimusega maske. Ta pani need müügile Facebooki ja Läänemaa Kraamikaubamajja. Üks mask maksab neli eurot.

„Mul ei ole sotsiaalmeedias just palju tuttavaid. Tütar on mul poes vahetuse vanem. Ta käib selle maskiga ja ütleb, et on väga mugav. See Hiina praht, mis lennukiga tuli, muutus viie minutiga ebamugavaks. Mõned on ka minult ostnud, aga ma ei oska neid ise realiseerida," kurdab Laansalu. Teda aitab õmblustöödel 17-aastane lapselaps. „Ükshaaval ei ole mõtet neid müüa. Mõnikümmend tükki on mul valmis."

Laansalu olukord ei ole kiita. Ta on pidanud raha laenama, muu hulgas selleks, et maskide jaoks korralikku riiet osta. Tal on kaelas nii eelmise kui ka peagi selle kuu võlad.

„Lapsest saati olen mingit tööd teinud. Ei oska niisama ollagi. Ma ei taha minna kuhugi, käsi pikalt. Tervis ei ole mul hea, raha ka ei ole. Mis edasi? Vaevalt see liblikaprosside valmistaminegi tagasi tuleb," mõtiskleb Laansalu kurvalt.

„Minu ellu on tulnud auk. Läänemaal ei ole pakkuda tööd, mida saaksin kodus teha. Kas pean ka selle korteri müüma? Süüa on vaja, rohtusid ka. 200-eurosest pensionist läheb üle poole medikamentide peale. Sain just märtsi lõpus 60-aastaseks ja mõtlesin, et koroona jaoks olen riskirühm, aga pensioni jaoks veel noor. Lootusetu tunne on. Tahan, et ka mind märgataks, mis sest, et elan ääremaal. Tahan tööd teha, et tunda end vajalikuna," ütleb Virve Laansalu lõpetuseks.