Mart Raudsaar
KOMMENTAAR
Kui Thomas Alva Edison oli elektripirni täiustades juhuslikult leiutanud algelise elektronlambi, ei osanud ta sellega midagi mõistlikku peale hakata, võttis aga leiutisele igaks juhuks patendi.
Nõnda on enamiku inimmaailma muutnud leiutistega. Midagi pole võimalik kasutusele võtta maksimaalsel moel enne, kui leiutis on oma võimalused meile avanud ning üldsus on õppinud seda õigesti pruukima. Peale veduri peab olema raudteevõrk, oskus sõita ning ühiskonna vajadus näiteks tooret tehastesse ja sealt tohutuid kaubakoguseid edasi transportida.
Vabadus ja reeglid
Sama kehtib suhtlemises. Kui Gutenberg trükipressi leiutas, ei soovinud ta sellega toota rahvakalendreid või, veel hullem, mingeid lendlehti. Trükipress oli algul eliidi teenistuses ning ükski aadlik poleks jubedamaski unenäos osanud näha, et mingi The Sun võiks tema kui avaliku elu tegelase alasti pilti alamrahvale näidata. See kõik tuli hiljem.
Samuti on internetiga, mida kultuuriministri nõunik Rein Veidemann nimetab osaks Eesti iseseisvuse ja vabaduse mütoloogiast ning millega võib kaasneda uue inimese - Homo interneticuse - sünd.
Nõustun, internet on nagu müütiline tegelane, kes maagiliste abivahendite abil toob seitsme maa ja mere tagant Maarjamaale kuldvillakut. Internet on vaid üks osa arvutimaailma uutest võimalustest ja selle algne eesmärk militaarleidurite kujutluses oli olla vaid vigastusi trotsiv detsentraliseeritud sidevõrk.
Me ei tea, mis internetist "täiskasvanuna" saab, aga võib saada universaalne multimeedium, mis asendab osaliselt massiteabevahendeid, lubab käia raamatukogus, teha sisseoste, pidada videokonverentse, ja õppida, õppida, õppida.
Ehkki keegi veel ei tea, mida head ja halba uus meedium toob, kõlab juba hirmutav arvamus, et internet juhmistab noori ning levitab kahjulikku infot. Tõsiasjaks on järgmised faktid: internet on Eestis üliliberaalne - serveriomanik võib kodulehele panna pea ükskõik mida; info kvaliteet ja usaldusväärsus on internetis seinast seina, info kogumass on kasvanud hüppeliselt; sideliinid terves maailmas ei pea internetistumisele vastu ning ummistuvad üsna pea, kui ei tule uusi tehnoloogilisi lahendusi.
ühesõnaga, internetis seilamine võib olla praegu sama metsik tegevus nagu laevatamine 16. sajandi Atlandil. Silma, jalga või pead seejuures kaotada on naljaasi. ärgem aga unustagem, et nii mõnigi piraat, näiteks sir Francis Drake jõudis muuta elustiili ja lõpetada lugupeetud mehena.
Kommunikatsioonivabaduse seisukohalt on internet juba praegugi tervitatav, sest murrab trükiväljaannete tõe monopoli. Kes arvab, et vaid muinasmaailm reaalsust konstrueerib? Reaalsust konstrueerib ja moonutab tahes-tahtmata iga meedium. Ajakirjanik valib enda meelest olulisi sündmusi ja kirjutab neist enda valitud sõnadega, monopoliseerides vaatenurga ja mõtteviisi. Toimetaja võib neid lehte lasta või välja jätta; väljaandja võib sekkuda. Internet on ses osas vaba piirangutest, vahendajaid on vähem.
Teisalt seisab meie ees küsimus, kuidas hoida interneti vääraks kasvamast. Kuidas tagada, et interneti-info on tõene, et kellelegi ei tehta liiga?
Lootus, et internetti võiks vaid seadustega ohjata, on võrdne sooviga sõelaga vett kanda. Oluline osa on ühiskondlikul kokkuleppel ja sellele eelneval diskussioonil. Rootsi Kuningriigis kehtib avalikustamise printsiip, mis tähendab, et igaühel on õigus nõuda ametnikelt kõiki pabereid, mis pole seadusega salastatud ning igal ametnikul on õigus omal algatusel teavitada pressi enda tegevusest. Mingit eraldi seadust selle kohta ei ole.
Interneti raamseadused peavad olema, ent mitte sellised, mis aheldaks interneti kommunikatsioonivabadust. Ja kindlasti mitte sellised, mida teatud positsioonile jõudnud nutikas kodanik enam täitma ei pea.
Internet - hea või kuri?
Kas internet komposteerib ajusid või toob uue õppemetoodika? Kindlasti toob ta meie ellu uue tahu ja kujundab meid viisil, millest meil veel aimugi pole. Seda kõike me veel ei tea. Mitte keegi maailmas veel ei tea. Aga me võime teada saada, mida meie, eestlased, ise tahame. Kui me oleme otsustanud, mida me tahame, võiks riik hüljata totaalliberaalse laissez faire (las minna!) poliitika võrgutehnoloogia vallas. See ei tähenda edukate erafirmade nivelleerimist või nõmeda regulatsiooni vastuvõtmist. See tähendab, et riik toetab hariduslikke interneti-projekte, osaleb mittetulunduslikes projektides, toetab emakeelsete programmide tootmist ning töötab ühtlasi välja uut õppemetoodikat. Seda kõike ei saa vaid erafirmade õlule jätta, nagu pole mõtet kinkida koolidele ainult arvuteid.
Bengt Gottfried Forselius rajas Tartu lähedal õpetajate seminari, mitte ei saatnud kõigisse köstrikoolidesse tahvleid ja krihvleid või gloobuseid.
Mart Raudsaar (Isamaaliit) on Tü ajakirjandusmagistrand ja Elva linnavolikogu liige.
