INTERVJUU | Aasta algusest karmistusid oluliselt ehitusnõuded. Mida see kaasa toob?
Kuidas möödus 2019 aasta ehitussektoris?
Kui 2017. ja 2018. aasta möödusid ehitussektorile ehitusmahtude suures kasvutempos, mil ehitusmaht ületas esmakordselt buumi-eelse taseme , siis 2019. aastat võiks nimetada pigem stabiliseerumise ja kohanemise aastaks.
Kolme esimese kvartali tulemuste põhjal võiks eeldada, et ka aasta kokkuvõttes saavad ehitusmahud olema eelmise aastaga võrreldavad.
Kuigi ehitusmaht kohalikul ehitusturul on 2019. aastal pisut langenud, on seda tasakaalustanud 2019. aastal suurenenud ehitusmaht välisriikides, mille osatähtsus kogu ehitusmahust on tõusnud 8%-ni.
Ehitusmahtude mõningane langus kohalikul turul on seni peamiselt tingitud ehitusmahtude vähenemisest rajatiste ehituses.
Endiselt on püsinud suur nõudlus elukondlike hoonete järele, kuid mitteeluhoonete osas näitab ehitulubade väljastamise statistika juba teist kvartalit järjest olulist langust.
Kui veel aasta alguses liikusid jutud võimalikust ehitusbuumist, siis tänaseks on need jutud vaibunud ja pigem spekuleeritakse teemadel, kui suur saab olema langus lähiaastatel.
Kuigi ehitussektoris on endiselt suur nõudlus kvalifitseeritud tööjõu järele, ei ole see ettevõtjate hinnangul enam peamiseks ehitustegevust piiravaks teguriks, vaid üha enam ettevõtjatest peab selleks ebapiisavat nõudlust ehitusturul.
Ehitushindasid on viimasel ajal mõjutamas ehituse sisendhindade kiirenev kasv, Statistikaameti andmete kohaselt oli ehitushinnaindeksi muutus 2019. aasta kolmandas kvartalis 2018. aasta sama perioodiga võrreldes 2,1% kõrgem, mida enim mõjutas tööjõu kallinemine.
Sisendhindade kiirenev kasv ei ole oluliselt ehitushindade tõusu siiski põhjustanud, sest hinnatõusu pidurdab teiselt poolt ehitustööde nõudluse vähenemisest tingitud tihenev konkurents.
Ka Eesti lähiturgudel on majanduskliima jahenemas ja nõudlus uute pindade järele on vähenemas. Soomes ja Rootsis on ehituslubade statistika kohaselt oodata nii eluhoonete, kui ka mitteeluhoonete ehituse vähenemist. Kuna Eesti ehitussektori ekspordi suurimateks sihtturgudeks on Soome 66%-ga- ja Rootsi 13 %-ga kogu ekspordi mahust, siis võib eeldada, et ka ekspordi osakaal ehituses tervikuna on lähiajal kahanemas.
Kas ja kui palju ehitusmahud Eestis lähiaastatel kasvavad või kahanevad, see sõltub lisaks jahenevale majanduskliimale kindlasti veel järgmistest teguritest:
Kuidas mõjutavad ehitusturgu erasektori hoonetele rakenduvad energiatõhususe miinimumnõuete piirmäärad, mis 1. jaanuarist 2020 oluliselt karmistuvad?
Mitmete ehitusettevõtjate hinnangul võib karmistuvatest nõuetest tulenev ehitusmaksumus suureneda 10-15 %, mis võib oluliselt ehitusturgu jahutada.
Siit võib järeldada, et ilmselt on viimasel perioodil elukondlike hoonete osas ehituslubade taotlemiste hoogustumise taga mitte ainult nõudluse kasv vaid ka arendajate soov veel enne 1. jaanuari ehituslubasid ette taotleda, mis tagab neile võimaluse hiljem leebemate nõuete kohaselt ent odavamalt ehitada, et paremini hinnakonkurentsis püsida.
Millist mõju hakkab lähiaastatel Eesti sisemajandusele ja ehitussektorile avaldama Vabariigi Valitsuse poolt kavandatav pensionireform?
Erinevate küsitluste kohaselt kavatseb oma raha II-st sambast välja võtta kuni 40% pensionikogujatest, mis võib tähendada 1,5-2 miljardi euro siseturule käibele laskmist, mille mõju saab olema märkimisväärne.
Miks tööjõupuudust leevendada ei õnnestu?
Viimastel aastatel valitsevateks probleemideks ehitussektoris on kvalifitseeritud tööjõu suur defitsiit. Endiselt on sektoris suur puudus kvalifitseeritud tööjõu järele. Haridussüsteem ei vasta enam ammu tööturu ootustele. Ehituserialade populaarsus ei ole suutnud eelmise buumi-eelset taset taastada ja on pigem kahanevas trendis. Ka võõrtööjõupoliitika Eestis ei toeta tööturu arenguid.
Ehitussektoris on murekohaks ka madal tootlikkus.
Tootlikkust pärssivaks teguriks Eesti ehitussektoris on kindlasti ehitusprotsessi ettevalmistusse liiga vähene panustamine ja seda eriti riigi tasandil. Selle peamiseks põhjuseks on ettevõtjate hinnangul riikliku ehituspoliitika (pikema vaatega riikliku hankeplaani) puudumine ja riiklike ehitiste valmimistähtaegade politiseerimine, mis ei jäta olulistele ehitustsüklitele (planeerimine, kavandamine, hankeprotsess, ehitusprotsessi ettevalmistamine ja ehitamine) piisavalt aega. Eriti kriitiline on ettevõtjate seisukohalt just hanke- ja ehitusprotsessi ettevalmistamisele kavandatud (jäetud/mittejäetud) aeg.
Ebapiisav ettevalmistusaeg suurendab oluliselt riske nii ehitustööde kvaliteedile kui ka ehitiste tähtaegsele valmimisele ja põhjustab tihtipeale planeeritud ressursside ülekulu mis omakorda pärsib ettevõtete tootlikkust.
Täna on hea meel tõdeda, et MKM on ehitusliitude algatusel koos teiste turuosalistega vastavat pikema vaatega riiklikku hankeplaani välja töötamas.
Kuidas on lood „halli majanduse" ja sellest tingitud ebaausa konkurentsiga
„Halli majanduse" kahanev kuid endiselt suur osakaal ja ebaaus konkurents sektoris ei motiveeri ettevõtjaid innovatsiooni panustama.
Kindlasti peitub innovatsioonis ka ehitussektori tootlikkusele suur potensiaal. Tundub, et välisturgudel tegutsevad ettevõtted ei jää innovatsiooni rakendamisel oluliselt sihtriigi ettevõtetele alla ja kohati isegi ületavad neid. Ometigi ei ole ehitusettevõtjad täna piisavalt motiveeritud Eestis innovaatilisi lahendusi rakendama ja selle üheks põhjuseks tuuakse, et innovatsioon ei taga Eestis maksupettuste ees konkurentsieelist. Ehitusturg on liiga liberaalne ja ei tõkesta piisavalt ebaausat konkurentsi.
Musta turu (ümbrikupalgad ja muud maksupettused) osakaal puudutab väidetavalt kuni 25% ettevõtetest.
Kindlasti vajaks ehitussektor selles osas selgemaid regulatsioone, et tagada ehitusturul ettevõtjatele võrdne konkurents. Samas ei tohiks vastavate regulatsioonide kehtestamisega kaasneda ettevõtjatele niigi suure halduskoormuse kasvu vaid pigem vastupidi.
