INTERVJUU | Arno Kolk: kohalikud lihtsalt ei taha elektroonikatehases töötada. Meil on spetsialistide põud
Milline on võõrtööjõu roll teie sektoris?
Elektroonikatööstuses on välismaalasi nii inseneride kui oskustööliste hulgas, mitmekümnest eri riigist nii Euroopast kui ka mujalt. Valdav osa välismaalastest töötab kas suuremates rahvusvahelistes ettevõtetes või väiksemates inseneribüroodes ja idufirmades, kus turuks on kogu maailm. Peamine põhjus välismaalaste palkamiseks on olnud kohalike noorte vähene huvi tehniliste erialade vastu nii kutseõppes kui kõrghariduses ja sellest tingitud spetsialistide põud.
Samuti on kohalike inimeste üldine huvi elektroonikatehases töötamise vastu väike - tööturul küll inimesi liigub, kuid mitmed neist ei ilmu peale pakkumise saamist tööle kohale ja nendest, kes ilmuvad, paljud siiski keelduvad. Ka inimeste suunamine ühest elektroonikaettevõttest teise on keeruline, kuna inimestel puudub sageli huvi teise ettevõttesse tööle minna. Kui selline trend jätkub, on väga keeruline ilma välistööjõudu kasutamata hakkama saada.
Milline on tänane olukord?
Elektroonikatööstus on dünaamiline, tegevused sageli projektipõhised ja seega ka tööjõuvajadus kõigub. Eri ettevõtetes need protsessid reeglina kokku ei lange ja ühest ettevõtest vabanenud inimest võib vajada teine. Seetõttu oleks vajalik teatud puhveraeg, mida välismaalane saaks kasutada uue töökoha leidmiseks, kandideerimiseks ja muudeks töökohavahetusega seotud protsessideks.
Kui reaalne ikkagi on, et kohalike seast leitakse piisavalt töökäsi?
Lihtsama töö saab igaühele mõne nädalaga selgeks õpetada, aga selliseid lihttöid jääb tootmise automatiseerimise ja digitaliseerimise käigus üha vähemaks. Keerulisem on lugu seadistajate, tehnikute, veaotsijate ja muidugi inseneridega. Kõik need ametid eeldavad vastavat haridust ja praktikat. Kuna kutsekoolid on hetkel kinni, siis ei saa ka sealt abi. Inseneriks saab aga endiselt 5 aastaga. Pikemas plaanis saab suure osa töökohtadest täita kohalike inimestega, kui nad ise vastava valiku teevad. Ülikoolides toimub nüüd vastuvõtt aastaringselt, õppekavasid kaasajastatakse pidevalt, tööpuudust elektroonikainseneride seas ei ole. Ka kutsekoolides on korralik seadmepark ja õpperühmad ootavad huvilisi.
Millised on täna sektori peamised mured ja soovid seoses eriolukorrast tingitud kriisiga?
Meie elektroonikatööstus on valdavalt ekspordile orienteeritud ja meid mõjutavad pigem maailma trendid: nõudlus sihtturgudel, komponentide valmistajate tarneprobleemid, kordades tõusnud logistikakulud ja pikenenud tarneajad. Kuna meie ettevõtted toodavad valdavalt professionaalset elektroonikat tööstusele, sideoperaatoritele, auto-, lennuki- ja rongitehastele, siis jätkub töö pikaajaliste lepingute raames ja probleemid võivad ilmneda mitme kuu pärast, kui langus maailmamajanduses peaks veelgi süvenema.
Eesti eriolukord meile seni erilisi probleeme ei ole põhjustanud: tehaste tööd ei ole peatatud, kaupade liikumine riigi sees ja piiriüleselt toimib, kuigi tõrgetega. On probleeme tööjõuga, sest osa töötajatest on karantiinis, osa lastega kodus, mõned paraku ka haiged ning välismaalastel lõppevad tööload. Probleeme on uute seadmete tarnete ja olemasolevate seadmete hooldusega, sest hooldusmeeskonnad ei pääse tehastesse nii piiride sulgemise kui ka ettevõtete karantiinipoliitikate tõttu. Samamoodi ei pääse meie inimesed välismaale siin toodetud seadmeid üles panema või hooldama.
