INTERVJUU | Peep Sooman näeb ohtu: osad inimesed käituvad nagu nad oleks eufoorias

Eesti kinnisvaramaastiku kõige sõnakama inimese tiitel võiks vabalt kuuluda Pindi Kinnisvara juhatuse liikmele Peep Soomanile. Aasta ning aastakümne lõpu puhul istusime temaga Tallinna vanalinnas asuvas kohvikus, et ta annaks hinnangu meie kinnisvaraturu tervisele. Eelmise aastakümne lõpp jäi ju karmi kriisiaega. Ohumärke näeb Sooman tänagi, ehkki väga paljuski elame hoopis teistmoodi maailmas. Ta loodab, et 2020. aasta tuleb selline, kus inimesed hakkavad taas ratsionaalselt mõtlema. Enne kui käib valus pauk. Miks arvab ta, et ühisrahastuse kõrgaeg on möödas ning mida kinnisvaraturul kõige enam pelgab?

Peep Sooman, mis on 2019. aasta kinnisvaraturu märksõnadeks?

Esiteks stabiilsus. Turuosaliste poolt ei olnud suuremaid tõmblemisi. Kui minna sektorite sisse, siis kõige huvitavam on seis kaubanduses. Ei saa üle ega ümber T1-st. See on uus maamärk Tallinnas, mis otsib oma kohta. Keegi ei kahtle, et küll ta selle ka leiab.

Mis aga puudutab elukondlikku kinnisvara, siis tuleb lüüa sektor pooleks. Esiteks Tallinn ja Harjumaa koos Tartuga ning siis ülejäänud Eesti. Esimesel puhul käib vilgas elu ja hinnad tõusevad. Samas on järelturul pakkumisi väga vähe ning vanade ja uute korterite hinnavahed on väikesed. Noortel peredel on mõistlikum osta uus, mis on energiatõhusam ja mida saab oma maitse järgi kujundada.

Teiseks. Elukondlikus kinnisvaras on olnud ka eksituste aasta. Tehingute arv on Tallinnas ja Harjumaal 750-900 kuus. Kolmandik neist moodustavad uusarenduste korterid. See veab statistilist hinda üles. See on eksitav ja see eksitus aina süveneb. Kui nüüd keegi soovib oma korterit müüa, siis ta vaatab piirkonna keskmist ja paneb sellest lähtuvalt hinna. Inimene reeglina arvab, et tema korter on veel naabri omast paremgi.

Kas Tallinnas on ka mõni piirkond, mis ei ole atraktiivne või kuum?

Nüüd saan kohe kümme vihast telefonikõnet. Raskematest piirkondadest rääkides peab ütlema, et need on ka tihti potentsiaaliga kohad. Näiteks Paljassaare poolsaar. Küll see ka oma potentsiaali rakendada jõuab.

Võtsid ükskord teravalt sõna seoses Kopli liinidega. Et seal hakkab uus elu siis kui praegune kontingent on läinud või ära surnud. Said siis kõvasti materdada.

Võin saada, sellest pole midagi. Mõnel ongi tõde valus kuulata. Korraldasin hiljuti oma sõpradele ja headele tuttavatele tunnustatud ajaloolasega Kopli poolsaarel ringkäigu. Pool seltskonnast olid kinnisvaraettevõtjad, pooled minu enda sõbrad. Oli õhtu ja väljas hakkas hämaraks minema. Olime liinidel, sealse uue arenduse vahel. Seal on väga äge kontseptsioon ja kui see elama hakkab, siis on see võimas. Neile aga, kes ostavad turvalisust, ei ole piirkonna seisukohalt palju muutunud.

Püstitasin seal küsimuse, kes oleks nõus pimedal õhtul kell 21:00 laskma oma lapsel tulla üksinda trammipeatusest jala koju.