Järgneb intervjuu Tallinna Vee juhi Ian Plenderleithiga:

Kui palju tahab Tallinna Vesi ikkagi linnakodanikele veehinda tõsta ning millised on selle tegevuse põhilised argumendid?

Esitasime taotluse 3,5-protsendiliseks hinnatõusuks vastavalt erastamislepingu tingimustele. 3,5-protsendiline hinnatõus kompenseerib vaid inflatsiooni, ehk tarbijahinnaindeksi muutumist seisuga 30. juuni 2010 – seega ei saa seda käsitleda „reaalse“ tariifitõusuna.

Vastavalt parimatele regulatsioonitavadele oleme avaldanud kogu oma hinnatõusutaotlusega seotud dokumentatsiooni oma kodulehel, et kõikidel meie klientidel ning teistel huvilistel oleks võimalik mõista hinnatõusu põhjuseid. Teenuslepingu täitmise kaudu on meie tarbijatel ülevaade sellest, millisel tasemel neile teenust osutatakse.

Usume, et oleme ainus kommunaalettevõte Eestis, mis nii läbipaistvalt oma tegevuse kohta infot jagab. Nagu kirjutasin ka oma 11. juuli kirjas aktsionäridele, usume, et kommunaalettevõtted peaksid tunnetama oma vastutust avatuse osas suhtlemisel avalikkuse ning klientidega – just sel põhjusel oleme kõik oma hinnataotlusega seotud materjalid avaldanud oma kodulehel.

Oma kirjas Tallinna Vee aktsionäridele ütlesite, et Maailmapank lubab oma reeglistikuga, et vee hind võib moodustuda kuni 4 protsenti leibkonna väljaminekutest. Tallinna Vee puhul on selleks numbriks aga 1,4 protsenti. Mida see tähendab ja kas on plaan jõuda hinnaga lubatud piirini?

Meil on hea meel, et AS Tallinna Vesi on suutnud oma klientidele pakkuda kõrgeima kvaliteediga veeteenuseid praegusel hinnatasemel. Hinnad on küll aastate jooksul tõusnud, kuid märkimisväärselt on sama perioodi jooksul paranenud veeteenuste kvaliteedinäitajad. Näiteks aastal 2000 vastas vaid 43% kõikidest võetud veeproovidest kehtestatud nõuetele – täna vastab üle 99,5% veeproovidest EL kvaliteedinõuetele.

Järgneva kümne aasta jooksul peaksid hinnad muutuma vastavalt erastamislepingu tingimustele, ehk siis korrigeeritakse Eesti inflatsioonimäära võrra aastani 2020. Praeguste Eesti Panga prognooside kohaselt jäävad iga-aastased tarbijahinnamuutused 2-3 protsendi piirimaile. Vaadates selle proportsiooni leibkonna sissetulekus, siis arvestades et avatud ning progressiivse majandusega riikides nagu Eesti kerkivad palgad kiiremini kui inflatsioon, võib leibkonna poolt veeteenustele kulutatud raha osakaal väheneda 1 protsendini sissetulekutest – selle eest vastu saades maailmatasemel veeteenuseid.

Milliseid arenguid tahaks Tallinna Vesi näha veehindades järgneva viie aasta jooksul ning millised  on reaalsed hinnamuutused?

Nagu ülalpool juba mainitud - järgneva kümne aasta jooksul peaksid hinnad muutuma vastavalt erastamislepingu tingimustele, ehk siis korrigeeritakse Eesti inflatsioonimäära võrra aastani 2020. Praeguste Eesti Panga prognooside kohaselt jäävad iga-aastased tarbijahinnamuutused 2-3 protsendi piirimaile. See muutus kompenseerib vaid inflatsiooni ning ei tähenda „reaalset“ tariifitõusu. Vastavalt erastamislepingu tingimustele jäävad kõik inflatsiooni ületavad keskkonnatasude, palgakulude ning elektritasude suurenemised ettevõtte kanda – neid täiendavaid kulutusi ei saa tarbijatele edasi kanda. Kõik sellised inflatsioonimäära ületavate kulude suurenemised jäävad ettevõtte riskiks.

Eile Financial Timesi blogis avaldatud lugu Tallinna Vee ja riigi vahelisest tundub olevat PR-agentuuri kätetöö. Kuidas kommenteerite?

AS Tallinna Vesi ei ole palganud ühtegi PR-agentuuri Eesti riigi mainet rikkuma. Vastupidi, aastate jooksul on ettevõte teinud väga palju tööd tutvustamaks Eestit kui investeeringute sihtriiki rahvusvahelistele investoritele. Seda tõendavad ka kahel järjestikusel aastal võidetud auhinnad parimate investorsuhete eest Tallinna börsil ning ka see, et AS Tallinna Vesi avalike aktsiate esmaemissioon 2005. aastal oli sajandi esimene IPO Tallinnas ning meelitas siia suurel hulgal välisinvestoreid. AS Tallinna Vesi on börsil noteeritud avalik ettevõte ning Tallinna börsil üks suuremaid, mistõttu tuleb meil oma aktsionäre ja avalikkust tihti teavitada ettevõttega seotud arengutest ning neid teateid märgatakse ka rahvusvahelises ärikogukonnas. Lisaks on Eestil olnud ettevõtjasõbraliku riigi maine. Seega mistahes teistsugust perspektiivi kajastav avalik info pälvib investorite seas koheselt tähelepanu. Näiteks oleme esitanud kaebuse Euroopa Komisjonile, meie lepinguliselt ette nähtud tariifitaotlus jäeti rahuldamata ilma igasuguste mõistlike põhjendusteta ning seejärel saatis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium veel ka ähvardavas toonis kirja ettevõtte aktsionäridele. Usutavasti on sellised arengud olnud ka rahvusvahelisele ärikogukonnale üsna üllatuslikud ning seega ületanud ka rahvusvahelise uudiskünnise.