Milline on olnud valitsuse tagasiside turismisektori abipalvetele?

Hüplev ja eesmärgipäratu. Kui sektori hädakisa ministritele liiga närvidele hakkas käima, siis vaadati lakke ja öeldi - sähke, vaesed sugulased, võtke viis miljonit ja olge kuss. Ilma igasuguse analüüsi ja plaanita, kellele ja kuidas seda jagada, mis probleemi sellega lahendatakse. Lihtsalt suvaline number, millele ametnikud pidid sisu leidma. Selleks ajaks, kui asi mitmeid nädalaid venides valitsuses arutlusele jõudis, oli rahandusministri juurde jõudnud Tallinna vanalinnas tegutsevate ettevõtete lobigrupp ja otsustati, anname siis veel kolm milli. Kuidas seda sihtgruppi defineerida, mille alusel toetusi jagada - keegi ei tea. Järgmise valitsuse istungi ajaks oli kohale jõudnud uus lobigrupp bussivedajate näol. Jälle lükati turismimeetme otsustamine edasi.

Mis saaks turismi aidata?

EKRE välja arvamine istuvast valitsusest. Täna on selge, et see riigi majandusse oluliselt panustanud sektor on jäetud külma kätte ja peab ise hakkama saama, sest vastutav minister Siem ei valda teemat, tema asekantsler Lubit huvitab vaid IT-valdkond ja saadikukoht ning minister Helme on öelnud, et turismi aitamiseks „puudub poliitiline isu". Tema hiljutine turismiteemaline esinemine riigikogus oli aga täis vigu ja rumalusi. Ma arvan, et nendel inimestel, kes on töö kaotanud või kaotavad, puudub edaspidi poliitiline isu majandusasjades ignorantse erakonnaga suhestuda.

Kui riik oleks välja kuulutanud eriolukorra, kas siis oleks sektoril lootust abipaketile?

Ei tea, siin ei kehti loogika. Minu meelest on praegu selge see, et erinevalt naaberriikidest meil turismi rohkem ei aidata ja ettevõtjad peavad sellest reaalsusest lähtuma. Kes leiab võimalusi äri muuta, kes paneb pillid koti.

Kui koroonakriis seljatataks, siis kaua läheb aega, enne kui sissetulev turism taastub?

Lisaks vaktsiinide kättesaadavusele, sõltub väga palju riigi mainest. Läheb suureks võidujooksuks, kes oskab turiste esimesena kohale meelitada - Soome, Läti, Eesti või mõni muu paik regioonis. Me oleme kõik nüüd eriti verised konkurendid. Kas Eesti suudab endale selleks hetkeks ehitada turvalise sihtkoha maine, taastada transpordiühendused, sõltub väga valitsusest ja EAS-ist. Vaadates aga, kui vähe raha on koalitsioon planeerinud järgmisel aastal turismi turgutamiseks, olen ma murelik.

Kui suureks võib pidada Tallinna vanalinnas suletud restoranide mõju tuleviku turismile?

Ma mõistan restoranipidajate muresid väga hästi, aga võrreldes mõnegi muu valdkonnaga, on siin taastumine suhteliselt kiiresti võimalik. Tõsi, omanikud võivad vahetuda, aga valdkonda sisenemise lävend pole eriti kõrge.

Paljud hotellid on kasutanud koroonakriisi suuremateks remonttöödeks. Kuidas Go Shnelli on seni seda kriisi läbinud?

Go Hotel Shnelli on sel raskel ajal olnud kogu aeg avatud ning tegelikult ei ole kordagi päris tühi olnud. Eriolukorra alguses, märtsis ja aprillis oli täidetud keskmiselt 4-5 tuba päevas. Selliste numbritega muidugi äri ei tee, aga vähemalt saime uksed lahti hoida ja inimestele tööd pakkuda, töökohad säilitada. Toona oli loomulikult ka valitsuse toetusmeetmetest suur abi.

Täna on küll hotellis täituvus oluliselt parem, aga selle taga olev käive on muidugi kurb. Enam kui 80% peatuvatest külalistest on kohalikud. Teiseks jäävad täna 5% juurde soomlased ja sama % juures peatub meil ka lätlasi.

Tegelikult on meie hotellis läbi aegade olnud väga suur osakaal just kohalikel. Hotell on olnud avatud 15 aastat ning kohalik teab seda kohta. Eelmistel aastatel on eestlaste osakaal olnud tugeval teisel kohal, peale soomlasi. Kohalikud hindavad meie ligipääsetavust, parkimisvõimalusi ning loomulikult ka sobilikku hinnataset. Praegusel ajal algavad meie toa hinnad alates 28€ öö kahele.

Lisaks hakkasime mõned kuud tagasi pakkuma ka erihinnaga pikaajalist majutust, nn rendikortereid, mis on päris hästi vastu võetud. Muuhulgas on omale kuuks või mitmeks broneerinud toa inimesed, kes vajavad igapäevaselt kesklinnas kontoriruumi või siis peatuvad Tallinnas iga nädal öö või kaks töö asjus. Oleme ka abiks meditsiinipersonali majutamisel. Hotelli broneeritakse omale „rendikorter", kuna sellega ei kaasne tähtajalist lepingut, saad oma otsustamises olla paindlik.

Tallinnas on mitmeid hotelle, mis kasutavad seda keerulist aega ära ka suurremondiks. Hetkel on ka meil käsil üks suurem projekt, nimelt paigaldatakse hotelli katusele päikesepaneele. Kestlik turism on see, mille suunas kogu maailm liigub ning sinna suunas oleme ka meie minemas. Loodetavasti mõne kuu pärast saame ka sellele projektile joone alla tõmmata ning siis oleksime ainuke hotell Eestis, kes sellist moodsat ja suurt päikeseparki oma katusel kasutab.

Suvel läks Eesti siseturism kenasti käima, aga Tallinna vanalinna see ei aidanud. Ehk on asi hinnatasemetes, mis pole kohalikule inimesele jõukohased?

Ei usu, et hinnad olid probleemiks, neid on ka selgelt korrigeeritud. Tallinna probleem on see, et kes siis eestlastest ikka tahtis suvel väga Tallinna kesklinn reisida. Ikka maale, ikka mere äärde, ikka spaasse.

Kas koroonaviiruse seljatamise järel on oodata, et inimesed tahavad kohe välismaale puhkama sõita või on pigem karta inimeste kestvat reisihirmu?

Ma usun, et hirmudest saadakse peagi üle. Transpordi- ja turismi infrastruktuur aitab kindlasti omalt poolt turvatunde suurendamisele maksimaalselt kaasa.

Ehk harjuvad inimesed tugitoolis ohte võtmata reisima filmide vahendusel või loevad reisikirju?

Ma ei näe selles midagi halba, see ainult inspireerib ja innustab edaspidi reisima.

Tavaliselt on eestlastel kindlad reisimise sihtkohad. Kas edaspidi võib see muutuda vastavalt koroonapiirangute kadumisel tekkivate reisivõimalustega?

Võib teatud määral muutuda küll, aga kõik riigid, kuhu me oleme harjunud reisima (Türgi, Egiptus, Bulgaaria, Kreeka, Horvaatia, Tai), on sellised, mille väga suur osa sissetulekust tuleb turismist. Nad pingutavad taastumise nimel kindlasti kõvasti.