Investeerimispankur: Poliitikute seas levib paranoiline hirm kontrolli kaotada

 (17)
HENRIK IGASTA
HENRIK IGASTAFoto: Vallo Kruuser

Poliitikud ei ole valmis riigifirmade börsile toomise üle isegi tõsisemalt arutlema. Selle temaatika ümber on välja kujunenud terve rida dogmasid, mille külge saab alati hästi klammerduda, kui riigifirmade börsile viimine jutuks tuleb, kommenteerib eilse Linda Nektari börsile tuleku valguses kohaliku kapitalituru olukorda Superia Corporate Finance’ist Henrik Igasta.

Millegi pärast arvatakse, et infrastruktuurifirmad peavad olema 100% riigi omad, sest ainult riigi omand võimaldab nende üle kontrolli ja aitab ära hoida tõsised juhtimisalased prohmakad. Euroopa kogemus on hoopis midagi muud, paljudes riikides on ka n.n kriitiline infrastruktuur eraomandis, enamasti börsil. Näiteks põhi- ja jaotusvõrkude omanikud on üldjuhul eraomandis. Riik saab väga edukalt infrastruktuuriettevõtteid kontrollida läbi töötava regulatsiooni.

Meil levib paranoiline hirm kaotada juhtimiskontroll isegi juhul, kui börsile viidaks vaid vähemusosalus. Kui 33 - 49% Eleringist, Elektrilevist või Tallinna Sadamast oleks börsil ja ülejäänu riigi käes, kuidas saaks keegi selliseid „strateegilisi“ ettevõtteid riigi käest üle võtta? Kas keegi oskab tuua näite, kus meile mittesõbralik välisriik omandab börsilt välispoliitilistel kaalutlustel mõne strateegiliselt tähtsa infrastruktuurifirma osaluse ja seetõttu kõnealune firma pole enam võimeline funktsioneerima? No ei ole põhjendatud see kartus.

Teine poliitikute seas laialt levinud seisukoht on, et Euroopa toetusrahasid saab taotleda vaid 100% riigile kuuluv äriühing. Ma pole Euroopa abirahade spetsialist, aga nt. ELi toetavate energeetikavaldkonna ühishuvi projektide hulgas, milles raames Elering hiljuti Eesti-Läti kolmanda ühenduse tarbeks raha sai, on Ühendkuningriigi gaasi ja elektri põhivõrgumonopoli National Gridi projekte. Nimetatud firma on börsil ja riigi osalus on null. Ka EG Võrguteenused said Baltic Connectori uuringuteks rahastuse enne, kui sellest sai Eleringi tütarfirma. Ka see argument tundub olevat linnalegend.

Kolmas vastuargument on see, et riigifirmadel ju pole lisakapitali vaja. Börsile tulemiseks ei peagi uut kapitali kaasama, täiesti aktsepteeritav põhjus börsile tulekuks on soov olemasolevat osalust realiseerida.

Eks neid vastuargumente on teisigi. Tunda on, et poliitikuid kammitseb nende teemade käsitlemisel hirm teha midagi, millest tekkiv poliitiline kasu pole käegakatsutav ja päevselge. Kui riigil oleks tõsine soov kohaliku kapitalituru arengusse ka sisuliselt panustada, siis leitaks võimalus selliste kroonijuveelide turule toomiseks.

Iga normaalse riigi üks tunnustest on töötav kodumaine kapitaliturg. Meie börsi kogukapitalisatsioon ja aastane kauplemiskäive suhtena SKTsse on vastavalt 8,5% ja 1,3%. Nende näitajate poolest oleme ikka päris mudaliigas, Ekuadori ja Ghaanaga võrreldavad, arenenud turgudel on mõlemad näitajad lähedal 100 protsendile. Kuna tegu on suhtarvuga, siis argument, et oleme „ju nii väiksed“ ei tööta.

Riigi võlakirja osas on Rahandusmini sisuline seisukoht, et kui riigil pole raha vaja, siis pole ka võlakirja tegemisel mõtet. Jooksva defitsiidi rahastavad EIB laenuga ära. Igasugu riiklike suurinvesteeringute tegemist piirab eelarveseadus ja ELi reeglistik. Kuna eelarvedefitsiidi suurus on kivisse raiutud, siis ega meie riigi juhtimisega end lõbustavad kodanikud ei vaevugi suurelt mõtlema. Pole mõtet ka, meil käib see asi ikka siin 4-aastaste tsüklite kaupa. Oleme nii rikkad, et tasuta laenu me vastu ei võta.

Aktsiaturu sisuliseks arenguks on suures pildis vaja suure kapitalisatsiooniga, likviidseid aktsiaid, mis oleks „investeerimiskõlbulikud“ nii rahvusvahelise institutsioonaalse investori kui väikeinvestori jaoks. Meie mõistes oleks turule eeskätt vaja suurettevõtteid, a la Olympicu ja Tallinki mastaapi firmasid. Miks mitte ka väiksemaid, kiiresti kasvavaid aktsiaid. Investeerimiskõlbulikkus on üldjuhul kombinatsioon tehnilistest aspektidest (vabaringluse turuväärtus, selle jagunemine erinevate investortüüpide ja geograafia lõikes) ettevõtte profiilist (kasvu- vs. dividendiaktsia) ja väljavaatest, turupositsioonist ja konkurentsisituatsioonist, juhtkonna kvaliteedist ja muudest aspektidest. Meie börs ei ole ühegi arvestatava aktsiafondide poolt kasutatava võrdlusindeksi koosseisus, mistõttu välismaisel institutsioonil on siinsele turule investeerimiseks vaja väga tugevaid argumente. Ammusel ajal oli siinse börsi lipulaev Hansapank. Kuna tegu oli terve Ida-Euroopa parima pangaga, oli tüüpilise regioonile keskendunud ja Ida-Euroopa võrdlusindeksit järgiva aktsiafondi juhil lihtne hoida lisaks Hansapangale silm peal ka teistel, oluliselt vähemlikviidsetel Balti aktsiatel. Peale Hansapanga lahkumist jäi juhtaktsia koorem Balti telekomidele, aga ega päriselt neist ükski ei suutnud Hansapanga rolli üle võtta.

Mis asi on piisav likviidsus tänasel aktsiaturul? Sellele küsimusele ei ole ühest vastust. Balti varaklassi kontekstis oleks mõistlik minimaalne vabaringluse maht, mille juures tekiks aktsias piisavalt likviidne järelturg ja seega institutsionaalne huvi suurusjärgus 50 – 100 miljonit eurot ja üle selle. Jaeinvestori jaoks on piir ilmselt oluliselt madalamal, sest tavaline väikeinvestori osalus ühes aktsias reeglina ei ulatu miljonitesse eurodesse. Arvata on, et Tallinna börs ja Balti börsid tervikuna saavadki olema eeskätt väikeinvestori pärusmaa, eeskätt seetõttu, et suure kapitalisatsiooniga ettevõtete arv on siin piirkonnas piiratud. Aktiivseid väikeinvestoreid on Eestis aga vähe, umbes 1400 (kontode arv, millelt tehti 2014. aastal rohkem kui 5 väärtpaberitehingut).

Eks Rootsi pankade strateegia suunata väikesäästja eeskätt fondidesse, meie kapitalituru nutune üldseis ja riigi ükskõikne suhtumine selle arendamisse on meid selleni viinud. Elanike investeerimisalane kogemus on ka limiteeritud, piirdub suuresti II samba pensionifondiga, milles on osalus 721 000 inimesel. Aktsiafonde on samal ajal vaid 14 000 inimesel. Meenutan, et Tallinki märkis 2005. aastal 16 000 inimest, kokku 86 miljoni euro eest. Lisan veel siia juurde, et kodumajapidamiste raha jääk pankades (kus raha teenib hetkel negatiivset reaaltootlust) on 5,5 miljardit eurot. Nõudlusepoolset potentsiaali puudust meil seega ei ole.

Väikeinvestori jaoks võiks huvitavad olla eeskätt tuntud, väheriskantsed, head dividenditootlust pakkuvad reguleeritud või reguleerimata infrastruktuurifirmad aga ka hästituntud kaubamärke omavad firmad. Viimased on otsapidi kas börsil või väljamaiste suurfirmade omandis.

Börsile oleks vaja eeskätt suurettevõtteid või hea kasvuperspektiiviga suurettevõtte eelikuid. Eestis on tõenäoliselt 10-12 erakapitalile kuuluvat firmat, mis sellesse rolli sobiks. Riigil on suuremal või vähemal määral „investeerimiskõlbulikke“ firmasid hetke seisuga kolm või neli, s.h. Elering, Tallinna Sadam ja Eesti Energia. Teatud mööndustega leiab riigile kuuluvate äriühingute seast veel väiksemaid börsikõlbulikke või peaaegu börsikõlbulikke firmasid veel kolm - neli.

Miks edukad eraomandis suurfirmad börsile ei tule? Eks neid põhjuseid on erinevaid, aga enamasti on sellised firmad piisavalt hästi kapitaliseeritud ja omanikel pole isiklikuks tarbeks vaja aktsiate alt raha vabastada. Kui on soov ärist väljuda, siis firma pigem müüakse. Hetkel on ka ülimadalate intresside tõttu mõistlik maksimaalselt kasutada laenukapitali. Kolmandaks on siinne turg ikkagi nii ebalikviidne, et üks suur börsile minemise põhjus - rahastamisallikate mitmekesistamine - pole meie kapitalituru sügavust ja sofistikeeritust arvestades praktikas töötav argument.

Target Ärileht