Irina ja Viktoria: eesti keele õppimiseks on vaja tahet
Eesti keelt kõnelev muulasest taksojuht, õpetaja, teenindaja, politseinik? Tundub võimatu, kui vaadata keeleinspektsiooni statistikat. Sel aastal kontrollitud neljasajast haridustöötajast ei osanud enamik eesti keelt piisavalt.
Samalaadseid näiteid on inspektsioonil kahjuks tuua veel teisigi. Kuigi kõigile kontrollituile tehakse ettekirjutus õppida eesti keelt, sujub see äärmiselt visalt.
Riigikeele oskust ei nõuta Eestis kõigilt võrdsel määral, see sõltub ametikohast. Näiteks teenindajatelt nõutakse vähemasti algtaset, õpetajatelt kesktaset ning arstidelt ja farmatseutidelt kõrgtaset.
Ukrainlanna Irina Bakun ning venelanna Viktoria Repina tõendavad, et keele saab selgeks ka iseseisvalt. Neid pole sundinud õppima keeleinspektsioon, eesti keele hästi selgeks saamine on olnud mõlema neiu enda soov. Nii Bakun kui ka Repina tunnistavad, et tõsise tööta ei ole tulemust loota.
Viis ja pool aastat tagasi koos emaga Eestisse kolinud Irina Bakun sai Kiviõlis 11. klassi õppima asudes uue ainena ka eesti keele tunde. “Võtsin kohe terved tekstid ja tõlkisin sõnaraamatuga,” meenutab ta. “Esialgu oli raske, ei saanud aru, kuidas kolmes esimeses käändes saab olla nii palju erinevaid variante.”
Tänu tublile tööle ja eesti keelt soravalt kõnelnud kooliõele sai Irina lõpueksamil 54 punkti. Kuus punkti vähem, et saada eesti keele kesktaseme tunnistust.
Tallinna majanduskooli ärijuhtimise eriala diplomitöö kirjutas ta juba eesti keeles, kuigi kool ei pidanud seda kohustuslikuks. “Minu siht oli lõpetada eesti keeles,” selgitab Irina. Teiste lõputöö valmis venekeelsena.
Praegu Rimi Ülemiste Hüpermarketis bakaalkaupade müügijuhina töötav Irina hakkas sama poe kassapidajaks, kui õppis kooli teisel kursusel. Kuigi kaupu “läbi piiksutaval” kassapidajal ei tule ostjatega tavaliselt rääkida rohkem kui “tere”, “tänan”, “palun” jms käibefraasid, meenub Irinale juhtum, mil ostja sai tema öeldust täiesti erinevalt aru. Soovides täpsustada, kui mitu eset üks meesterahvas ostab, küsis Irina temalt: “Kui palju?” Mees aga arvas, et Irina tahab teada, palju asi maksab, ja ütles talle hoopis hinna. Kui Irina oma küsimust kordas, sai mees vihaseks. “Vastas mulle: kui ei meeldi siin töötada, ärge siis töötage siin.” Rohkem sedalaadi inetuid vahejuhtumeid neiule ei meenu.
Kui ta vahel ei saanudki mõnest ostja lausest aru, siis palus öeldut korrata ja teist korda sai sõnade mõte selgeks.
Irina tunnistab, et kassas töötades jäi eestikeelsest suhtlemisest vajaka. Uuel, müügijuhi ametikohal on eesti keeles suhtlemist rohkem. “Kui midagi on arusaamatu, võin eestlastega täpsustada, pole probleemi,” tõdeb ta.
Sõnavara täiendamiseks püüab Irina pidevalt lugeda eestikeelseid ajalehti ja ajakirju. Kooli ajal aitas ärisõnavara täiendada Ärileht, nüüd tellib ta koju Naistelehte. Võõrad sõnad ja väljendid kirjutab ta välja ja tõlgib eraldi. Raamatute lugemiseks, tunnistab Irina, tal jaksu pole. Rekord on 20 lehekülge “Kevadet”.
Ülemöödunud reedel sai Irina ühena 26-st Rimi töötajast asutuse korraldatud keeleõppekursuse tunnistuse. Nüüd kavatseb ta peagi ära teha ka eesti keele kesktaseme eksami.
Pole eestlasest sõpra
Ühest asjast on Irinal tõsiselt kahju: tal pole ühtegi eestlasest sõpra, ainult töökaaslased.
Natuke üle poole aasta Hansapangas tellerina töötanud Viktoria Repina on samuti pannud riigikeele õpingutele suurt rõhku. Kuigi ta sai keskkoolist kaasa kesktaseme keeleoskuse tunnistuse, märgib neiu, et tavaelus hakkama saamiseks sellest ei piisanud. Eelmisel aastal lõpetas Viktoria Euroülikooli inglise filoloogia eriala ja läks pärast kooli kohe eesti keele kursustele. Ülikooliajaga oli eestikeelsesse suhtlemisse pikk vahe sisse tulnud. “Oli plaanis panka tööle tulla, tundsin ise, et on vaja õppida,” ütleb Viktoria. Eestikeelse töövestluse läbis neiu edukalt ja aitab nüüd inimestel nende rahaasju korraldada. Pangatööks vajaliku sõnavara omandas ta Hansapanga korraldatud kuuenädalasel baaskursusel.
Viktoria kinnitab, et pole klienti teenindades hätta jäänud: kui mõni sõna või väljend ongi võõras, saab seda alati eestlastega täpsustada. Eestlased omakorda küsivad jälle venelastelt keeleabi.
Omavahel räägivad venelastest teenindajad siiski pigem vene keeles. “Vahel juhtub, et räägime töö käigus eesti keelt,” muigab Viktoria. “Ei pane ju tähele, kellega räägid, kas eestlase või venelasega.”
Keelt õppides on kõige tähtsam tahtmine, usub ta. “Kui see on kohustus, siis muidugi ei lähe kergelt. Eriti motiveerib, et paljud inimesed oskavad mitut keelt – kas mina siis ei suuda teist keelt õppida? Muidugi suudan!”
Rimi Eesti Food AS-i personalijuhi Õrne Pardeli sõnul toimub värbamisintervjuu eesti keeles. “Kui inimene muudelt kriteeriumitelt sobib, aga keelt veel päris hästi ei oska, siis võtame ta tööle,” ütles Pardel. Edasi saadab Rimi keelt kehvasti kõnelevad töötajad firma kulul Tea keeltekooli.
Keeleõppe korraldamiseks tekkis otsene vajadus, sest uued tööletulijad on valdavalt venelased.
Hansapangas on juba töölesaamise eeltingimuseks hea riigikeele oskus. Samamoodi nõutakse eestlastest telleritelt vene keele oskust. “Meie teenindaja peab olema kakskeelne,” kinnitab Hansapanga personalijuht Signe Kaurson. “Kui Võrumaal saab vene keele suhtes lasta latti allapoole, siis Ida-Virumaal mitte.”
Otse koolipingist tulnute puhul avaldub ühesugune probleem: vene kooli lõpetanud ei oska eesti keelt ega eesti kooli lõpetanud vene keelt.
Ka Hansapanka tööle värbamine käib eesti keeles. Esimeseks sõelaks saab kandideerimisavaldus. Kui avaldus on ikka väga vigaselt täidetud, siis praagitakse see välja.
Teise etapina kutsutakse inimene n-ö hindamisele, kus tal tuleb osa võtta rühmatööst, lahendada psühholoogilised testid ja anda intervjuu. “Ühes grupis testitakse vene inimeste eesti keele oskust ja vastupidi,” selgitab Kaurson.
Kes teise etapi voorud läbi teeb, suunatakse eestikeelsele pangandusalasele väljaõppele, mis lõpeb eksamiga.
“Eesti keele teema on väga valus,” tõdeb Kaurson. “Järjest rohkem peame tööle kandideerijatest loobuma halva keeleoskuse pärast.”
Firmad korraldavad kursusi
•• Keeleinspektsiooni juhataja Ilmar Tomusk märgib, et päris mitmed asutused on hakanud oma töötajatele korraldama eesti keele kursusi.
•• ”Mitme aasta eest alustas seda politseiamet, nimetada võiks Ida-Viru päästeteenistust, Ida-Viru keskhaiglat, Kohtla-Järve Tammiku gümnaasiumi,” sõnas Tomusk. “Keeleõpet korraldavad töötajatele ka turvafirma Falck, viimasel ajal on sellega hakanud tegelema Maxima, kelle müüjate halva eesti keele oskuse kohta on olnud palju kaebusi. Samuti võib mainida Rimi, Konsumi ja Oleg Grossi kauplusi.”
•• Tomusk märgib, et teatud ulatuses on selle taga keeleinspektsiooni surve, samas on paljud asutused ja firmad mõistnud, et töötajate teadmistesse ja oskustesse investeerida on märksa tulusam kui kembelda pidevalt keeleinspektoritega või kuulata klientide nurinat.
•• Head tööd on teinud ka politseiamet politseinike ja justiitsministeerium vanglaametnikega.
•• 2007. aasta nelja ja poole kuu jooksul on kontrollitud 446 haridustöötaja eesti keele oskust, valdav enamik neist ei osanud piisavalt eesti keelt.
•• Varem tehtud ettekirjutuse täitmise kontrollimisel selgus, et 301-st ettekirjutuse saanud töötajast oli suutnud vajaliku keeletaseme saavutada 29, osaliselt (ehk ühe taseme võrra madalamal tasemel) oli ettekirjutuse täitnud kümme inimest. Ülejäänud ei olnud oma keeleoskust parandanud.
•• Samas ajavahemikus kontrollitud 275 müüjast ja teenindajast ei vastanud nõuetele 262 isiku keeleoskus.
•• 152-st varem ettekirjutuse saanud teenindustöötajast oli 27 parandanud oma keeleoskust nõutava tasemeni.
