INGE PITSNER, toimetaja

Seni on Kulutaja veergudel turgude olukorda käsitletud tarbija seisukohalt. Täna vaataksime seda probleemi kaupmeeste vaatenurgast. Aus konkurents on igati teretulnud nähtus, ent praegusel momendil tundub turu- ja tänavakaubandus olevat soositumas olukorras kui legaalne kaubandus.

1995.aastal osteti Tallinnas Balti Turundusteabe AS ostuplaneeringu andmetel turgudelt üle 60% margariinist, sealihast, lahustuvast kohvist ning üle 50% oakohvist, konservidest jm. Mainitud arvud näitavad, et kauplemine koondub järjest enam turgudele ja tänavatele ning seega suureneb varimajanduse osatähtsus. Sellise hirmsa järelduse võib teha sellepärast, et turgusid pole võimalik nende suurte mastaapide tõttu kontrolli all hoida. Kui pole kontrolli, pole ka korda. Loomulikult ei saa väita, et turgusid ei kontrollitaks, ent küsimus on selles, kui suures ulatuses seda teha suudetakse. Legaalse kaubanduse kontroll on seevastu küllaltki järjepidev ja range.

Klassikalises mõttes peaks turg olema kohalike väiketootjate toodetud põllumajandussaaduste, käsitööesemete, kasutatud rõivaste ja muu taolise müügikoht, ent praegu müüakse turgudel kõike seda, mida kauplusteski. 1992. aastal Eesti Vabariigi Kaubandusministeeriumi väljaantud määrus püüdis korrastada kaubandustegevust turgudel ja tänavatel ning oli aluseks kohalikele omavalitsustele turueeskirjade koostamiseks. Mainitud eeskirjas on kirjas, et turul ei ole lubatud kaubelda töödeldud toiduainetega (majonees, ketshup, kohv jne). Tallinna Linnavolikogu 1995. aastal vastuvõetud määrus aga lubab kaubelda tööstuslikult valmistatud kaupadega. Pealtnäha on ju kõik seadusega kooskõlas, ent küsimus seisneb selles, kas linn suudab seaduste täitmist kontrollida. Ilmselt ei tea ükski kontrolli teostav ametkond, kui palju liigub turgudel illegaalset ja varastatud kaupa. Turukaubanduse niivõrd suure ulatuse peamised negatiivsed jooned väljenduvad selles, et riik kaotab maksmata jäänud maksudena suuri summasid, varimajandusele on loodud head tingimused ning ebavõrdse konkurentsi tagajärjel kannatab legaalne kaubandus.

Probleemi olemasolu tunnistavad ka riigiametnikud. Majandusministeeriumi kantsleri Margus Leivo sõnul on meie turgudele kandunud Leedu turgude iseloom, kus turust on saanud bakaalkaupadega kauplemise koht, mis ei ole kaugeltki tervitatav nähtus. Probleemile lahenduse otsimisega on tegelenud Korrakaitse koordineerimise keskus ning teeb seda loodetavasti ka edaspidi. Tiit Maidre majandusministeeriumi siseturu osakonnast nentis, et teatud kaubagruppidele kehtivaid eeskirju peaks täitma kõik asjaosalised ning kontroll peaks olema ühtviisi range nii jae- kui tänavakaubanduses.

Et 1992. aasta kaubandusministeeriumi määrus on juriidiliselt vananenud, siis lähemal ajal valmistatakse ette spetsiaalne valitsuse määrus lähtudes tarbijakaitseseadusest. "Isetegevust olla ei tohi ning turud kaupluste juures ei ole õigustatud," nendib Maidre. Aave Põdra Linna Hinna- ja Konkurentsiametist on samuti nõus sellega, et probleemid pealinna turgudel kipuvad kasvama üle pea ning turuputkad poodide juures on ebaterve nähtus. Samas on olemasolevate seaduste järgi linnaosadel õigus anda lube turgude avamiseks.