Signaal, mis finantsturgudel lumepalli veerema saatis, oli peaminister Silvio Berlusconi reedel ühes intervjuus pillatud lause. "Ta usub, et on geenius ja kõik teised lollid," põrutas Berlusconi rahandusminister Giulio Tremonti kohta. Viimast peetakse Itaalia finantspoliitilise stabiilsuse tugisambaks. Berlusconile on seevastu alati olnud säästmisest olulisem isiklik populaarsus. "Tremonti ettepanekud kärbitakse parlamendis valijatele sobivaks," lubas peaminister, vahendab Äripäev.

Kui Kreeka puhul on kõne all, et erakreeditorid peavad osaliselt oma nõudmistest loobuma, siis kas Berlusconi ei ohverda valijate soosingu nimel ka mitte Itaalia pankasid?

Kui sellised kahtlused kerkivad, on raske neist jälle vabaneda. Ei aita argumendid, miks Itaalia on täiesti teistsugune kui Kreeka. IMFi uus juht Christine Lagarde üritas küll väita, et "Itaalia probleemid on selgelt seotud turgude tekitatud reaktsiooniga", ning kinnitas, et Itaalia majandusnäitajad on suurepärased ja suur osa võlast sisemaiste kreeditoride käes. Õli valas aga tulle Hollandi rahandusminister Jan Kees de Jager, kelle hinnangul ei välista eurotsoon enam Kreeka osalist maksevõimetust. Kui Kreeka on pankrotis, siis kes on järgmine?

"Poliitikud üritavad küllap nii kaua kui võimalik rakendada päästemeetmeid," ütles Itaalia ja eurotsooni probleeme intervjuus ajalehele Die Zeit analüüsinud Saksa majandusteadlane Lüder Gerken. "See ei saa aga nii kesta igavesti. Eurotsooni kestvus praegusel kujul on suures ohus. Ma kujutan ette, et euro jääb püsima küll Põhja-Euroopas, aga mitte lõunapoolsetes riikides."