Ivar Raig: euro ei jää püsima
"Pole enam seda optimaalset valuutapiirkonda. Pole sarnase majandustsükli ning arengutasemega riike nagu on Saksamaa, Prantsusmaa ja Benelux, kes on euro keskne südamik ja kes on väga murelikud ja rahutud selle pärast, mis toimub Euroopa liidu äärealadel," selgitas Raig neljapäeval Tallinna Ülikoolis toimunud Studia Generalia loengus.
Tema sõnutsi pole seetõttu ka enam võimalik ühtne monetaarpoliitika, mille keskne tuum on intressimäär.
"Pole õiget intressimäära. Ühelt poolt on riike, keda on vaja stimuleerida ja neil peab intressimäär olema madal ja on teisi riike, keda on vaja maha jahutada, kelle jaoks on intressimäära vaja tõsta," tähendas Raig.
Ta tõi näiteks Poola ja Rootsi, mis saavad näiteks ise oma rahandusasju reguleerida ja kus kriisi peaaegu polnudki.
"Majandust tuleb reguleerida rahapoliitikaga ja see on kõige efektiivsem reguleerimine, kuid ühine rahapoliitika saab olla siis, kui on ühtne valuutapiirkond, mis tähendab, et on enam-vähem ühine majandustsükkel ja enam-vähem ühine arengutase," selgitas professor.
Euroopa Liidu laienemine, kus tulid juurde erineva arengutasemega riigid, ei aidanud kaasa optimaalsele valuutapiirkonnale.
Teine asjaolu, mis aitab kaasa euro kadumisele, on tõsiasi, et Euroopa Liit pole fiskaalliit - maksud ja eelarve on jätkuvalt rahvuslikus halduses ja fintassiirded on väga piiratud.
Samuti on miinuseks rahvustunde puudumine.
"Meil pole Euroopa Liidu rahvust, pole Euroopa Liidu rahvust ja isegi võib öelda, et meil tuli postkasti voldik "Meie euro", kuid meil ei ole nii väga meie eurot, sest meil ei ole föderaalriiki, meil on jätkuvalt rahvusriigid. Taotlus võib olla, et meie euro, kuid väga sageli rahvusriigid peavad silmas eeskätt oma heaolu ja seepärast pole valmis raha ka ühiskassasse panema ja teiste riikide probleeme lahendama," selgitas Raig.
Ta toetus oma arvamuses Nobeli preemia laureaadi Robert Mundelli optimaalse valuutapiirkonna (OVP) teooriale. Esimene artikkel antud teemal ilmus aastal 1961.
Üks OVP eeldusi on kaupade, teenuste, tööjõu ja kapitali vaba liikumine.
"See tingimus, mulle tundub, on siis Euroopa Liidus täidetud," ütles Raig.
Teiseks peavad liikmesriigid olema võimelised tagama monetaarpoliitika stabiilsust, mille jaoks võeti vastu Maastrichti kriteeriumid ning Stabiilsuse ja Kasvu pakt.
Kolmandaks peavad liikmesriigid saavutama ka fiskaalpoliitilised kokkulepped. See tähendab eelarvet ja kriisireservi.
"Nüüd selle nõude täitmisega enam nii hea ei ole, sest selliseid fiskaalpoliitilisi kokkuleppeid ja üle-euroopalist võimast eelarvet näiteks sellise mahuga nagu on Ameerika Ühendriikidel Euroopal paraku ei ole. Euroopa eelarve on käesoleval finantsperioodil 2007-2013 vaid 1,045 protsenti kõikide liikmesriikide sisemajanduse koguproduktist kokku, samal ajal kui Ameerika Ühendriikidel, mis on ka üks optimaalne valuutapiirkond, on see ühtne eelarve, mida on võimalik siis erinevate osariikide vahel jaotada, et see optimaalne piirkond toimiks, on see vähemalt 25 protsenti," selgitas professor.
Neljas kriteerium on see, et liikmesriigid peavad olema sarnase arengutasemega ja sarnase majandustsükliga.
