Asemele on astumas üha süvenev dotatsioonimajandus, raha välja trikitamine kohalike omavalitsuste ja riigi eelarvest ning arusaamine, et sisulist vara on võimalik teenida vaid kuidagi ennast avaliku sektori raha juurde pressides.

Riigil raha ei jätku, eelarve tuleks rahule jätta

Riigil kõigile ja kõigeks raha ei jätku, seda eriti tänase Eesti majanduse tingimustes. Kõik, kes riigi käest midagi loodavad, ei saagi seda saada. Mis oleks, kui ärisektor tuleks raskes olukorras riigile vastu? Prooviks näiteks ettevõtluses ajada läbi ilma riiklikku ühiskassat koormamata.

Kui kõigile ärisektori esindajatele saaks ühel päeval selgeks, et avaliku sektori raha enam ei jagata ja keegi riigieelarvest oma ettevõtlusele mingeid dotatsioone ei saa, siis on kaks valikut. Kas lõpetada tegevus või hakata kohanduma turuga.

Eestis on kahtlemata mõlemat liiki tegutsejaid, kuid jääjad oleksid elutervemad ning minejate asemele tekiks uued ja omal jõul hakkama saajad tegijad.

Toetused ja dotatsioonid on aidanud luua ettevõtteid ja töökohti ning sellest on olnud Eesti majandusele palju kasu. Teiselt poolt on riik majandusele peale makstes harjutanud ettevõtluse suutmatust endaga toime tulla. Riik on sattunud sundseisu: kuna hakkas korra doteerima ja tappis konkurentsivõime, siis peab doteerima edasi ning veel üha kasvavas mahus. Toetuste tulemusena kulub riigi raha, taandareneb ettevõtlus ja ei teki mingitki lootust kriisist tugevana väljuda. Kas keegi on tänulik ja ütleb aitäh? Kindlasti mitte. Raha nõutakse vaid juurde.

Põllumehed on poliitikute nuumloomadeks

Väga heaks näiteks riigi raha hävitavast mõjust ettevõtluses on põllumajandus. Taime- ja loomakasvatus on paljudes riikides täiesti normaalne ja rentaabel tootmisharu, kuid Eestis käitub täiesti äraspidise loogika alusel.

Kohalikele põllumeestele ei ole millegipärast oluline kulude ja investeeringute jälgimine. Näiteks liisitakse endale ülikallis tehnoloogia, mis traktorite ja kombainide asemel meenutavad sageli pigem mobiilseid meelelahutuskeskuseid. Lihtne traktor ei sobi, peab olema maailma tipptehnoloogia ja seda sõltumata sellest, kas haritavat maad on viis või viissada hektarit. Määravaks on üleolek naabertalust.

Üleinvesteerimine muudab tootmise kahjumlikuks. Kahjumi kinnimaksmist nõutakse aga riigilt. Igasugused toetused on osa regulaarselt planeeritud äritulust, ilma milleta ei kujuta põllumees oma elu ettegi. Kui mõni aasta raha napib, siis reageeritakse kulude kokkutõmbamise asemel protestiaktsioonidega Toompeal ja ähvardustega Eesti inimesed nälja jätta. Põllumajandus on Eestis pigem elustiil, kui tootmisharu.

Poliitikud kiidavad takka ja lubavad mida iganes luues seeläbi väärkujutluse, et nii peabki asi käima. Põllumehed osalevad valimistel ja see on potentsiaalne poliitiline kapital, millega poliitikud ei saa riskida. Põllumehed on poliitikute jaoks muutunud nagu nuumloomadeks, keda toidetakse vaid selleks, et neist kasu oleks, mitte et neist hoolitaks või nende seisukohti põllumajanduse toetamise vajadusest tegelikult jagataks.

Tulemuseks on tegelikult majanduslikult ülepoputatud ja konkurentsivõimetuks muudetud majandussektor. Juba on jutte leedukatest, kes suudavad toota palju odavamalt, ja eurooplastest, kes varsti enamiku meie äpardunud majapidamisi üle võtavad ning normaalselt tööle panevad. Lausdoteerimisest ei võida ka põllumehed ise, sest reaalne majandus sööb nad välja sõltumata valimistuhinas ringi tuiskavate poliitikute lubadustest.

Põllumajandus on väga ilmekas, kuid siiski vaid üks näide sellest, mida dotatsioonid ja toetused meie majandusega teevad. Kui riiklik ühiskassa ärimeeste poolt rahule jätta, siis ehk tekiks meie ettevõtluses kauaoodatud konkurentsivõime ja ka riik saaks oma piiratud vahendeid rohkem reaalsetele hädalistele kulutada.