Jaapan elab isolatsioonis
Jaapani eksport moodustab vähem kui 11% tema SKT-st. See on madalaim näitaja rikaste riikide hulgas, jäädes alla isegi USA-le (12%), mille siseturg on kaks korda suurem. Saksamaa ja Prantsusmaa eksport moodustab umbes 25% SKT-st, Lõuna-Koreal 31%).
Jaapan ei saa ka palju välismaiseid otseinvesteeringuid. 2001. aastal toimus Jaapanis 113 ühinemist või ülevõtmist, millesse oli segatud välisfirma. Saksamaal oli sama näitaja 587 ja USA-s 1119.
Tagajärgi ei saa valida. Riigid on vabad valima, mida nad teevad, kuid nad ei saa valida oma tegevuse tagajärgi. Antud juhul on tulemuseks see, et Jaapan ei saa ennast majanduskriisist välja eksportida. Isegi mitte nõrga jeeni abil, sest ekspordi osatähtsus Jaapani majanduses on lihtsalt liiga väike.
Ma ei ole Jaapani majanduse spetsialist, aga mulle tundub, et see maa ei lähe kusagile – täpselt sama mulje jäi mul neli aastat tagasi eelmise visiidi ajal. Tõsi, mobiiltelefonid on siin lahedad (uusimad mudelid, mida TVs reklaamitakse, suudavad edasi anda videopilti). Aga need telefonid ei tööta kusagil mujal maailmas ja tunne, et Jaapan on paeluv, ent majanduslikult enam mitte nii oluline saarteriba, süveneb.
Jaapanis pole kunagi olnud erilist kapitalismi. Seda pole eriti ka Lääne-Euroopas. Prantsusmaa ja Saksamaa on praegu täis katastroofettevõtteid, enamasti telekommunikatsioonifirmasid, aga mitte ainult. Nende maade poliitika ei luba elavate surnute moodi firmadele lõppu teha või nende tervendamiseks otsustavalt kulutusi (loe: tööjõukulusid) kärpida. Euroopa poliitika ei lase reformida ka riiklikult finantseeritud pensionisüsteeme, mille rahastamisprobleemide kõrval USA sotsiaalkindlustuse omad kahvatuvad.
Lahedad mobiiltelefonid. Ma tunnistan, et lääneeurooplased elavad meeldivat, pikkade puhkustega elu. Ja nagu eespool öeldud, jaapanlastel on lahedad mobiiltelefonid. Aga kui teid huvitab dünaamiline majandus, siis otsige seda kusagilt mujalt. Näiteks Ida-Aasia mandririikidest või USA-st.
