Jaapani kadunud põlvkond on jätkuvalt töötu ja elab vanemate juures

 (97)
Sel kevadel hakkasid töötuse numbrid Jaapanis taas tõusma seoses koroonapandeemia ja sellest põhjustatud kriisiga.
Sel kevadel hakkasid töötuse numbrid Jaapanis taas tõusma seoses koroonapandeemia ja sellest põhjustatud kriisiga.Foto: Du Xiaoyi, ZUMAPRESS.com/Scanpix

Põlvkond jaapanlasi, kes 2000. aastatel 20. eluaastates tööturult kõrvale jäi, otsib ka keskikka jõudnuna elus jätkuvalt suunda.

Uksed avanevad vaid korra. Just nii kirjeldatakse Jaapani värbamissüsteemi, kus ülikooli lõpetajatel on parimad ihaldatud palgaga töökoha leidmise võimalused viimasel kursusel enne lõpetamist, kirjutab Bloomberg.

Need, kes suudavad edukalt läbida keerulised korporatiivsed värbamisprotsessid, kindlustavad endale töökoha ning karjääriredeli, mida iseloomustab regulaarne palgatõus ning edutamine. Need, kellel töö leidmine niivõrd edukalt ei lähe, on sunnitud pendeldama ühelt madalapalgaliselt töökohalt teisele, kus karjääri tegemisest ning pikemaks ajaks tagatud töökohast võib vaid unistada.

Tööturg jõudis jääaega

Seda jagunemist tugevdas veelgi 2000. aasta alguses Jaapanit tabanud majanduskriis, kus paljud tööandjad külmutasid uute töötajate palkamise, et säilitada olemasolevad töökohad. Jaapani meedia ütles olukorra kirjeldamisel, et sealne tööturg on jõudnud jääaega. Neid noori, kes siis ülikooli lõpetades tööle ei saanud, hakati nimetama kadunud põlvkonnaks.

Kuna tööle saamise võimalused olid kasinad, jäid paljud neist üksikuks ning ei loonud perekonda. 2015. aastal läbiviidud rahvaküsitlusest tuli välja, et selliseid 40-50-aastaseid jaapanlasi, kes ei olnud abielus ning elasid jätkuvalt koos vanematega, oli umbes 3,4 miljonit.

Seotud lood:

Äratuskellaks kogu Jaapani ühiskonnale oli 2019. mais Kawasaki linnas toimunud noarünnak, kus ründajaks oli 50. eluaastates mees, kes polnud aastaid tööd leidnud ning elas koos oma sugulastega. Rünnakus sai kaks inimest surma, sh ründaja ise ning 18 inimest haavata.

Kuu aega pärast rünnaku toimumist tuli Jaapani valitsus plaaniga aidata neid, kes ei suutnud 20. eluaastates endale pikaajalist töökohta leida, tagasi tööturule. Eesmärgiks seati, et kolme aastaga aidatakse 300 000 sellist inimest tööle.

2019. aasta märtsi seisuga oli Jaapanis umbes 613 000 keskealist inimest, keda kutsutakse hikikomoriks. See on termin, mida kasutatakse sotsiaalselt võõrdunud täiskasvanute kohta, kes on pugenud peitu oma magamistoa kaitsvate seinte vahele ning on kaotanud reaalsustaju. Iga kolmas neist on 40. eluaastates.

Kõik võimalused eduks olid olemas

Michinao Kono on üks neist vähestest, kes on otsustanud oma elu üle kontrolli taas enda kätte võita. Eelpool mainitud noarünnak oli see, mis pani 45-aastast jaapanlast, kes pole siiani oma vanemate kodust lahkunud, mõtlema oma olukorra üle järele. „Ma kindlasti ei mõelnud sarnast liiki kuriteo sooritamise peale, kuid ma mõistsin, et ma pean lõpetama selle isolatsioonis elamise, mille põhjustas kehv majanduslik olukord,” rääkis ta.

Kono isal oli olnud väga hea ja korralik töö, mees ise sai sisse Jaapani vanuselt teise ja väga suure konkursiga Kyoto ülikooli. Tema puuduseks oli aga nõrgad sotsiaalsed oskused, mis tegid temast juba keskkoolis eraku. Kuigi ka tema postkast oli ülikooli kolmandal ja neljandal kursusel täis värbamiskutseid, otsustas ta mitte minna kaasa ühiskondliku survega ja loobus võidujooksust hästi tasutatud ja elu lõpuni tagatud töökoha peale.

Konol tekkisid õppimisega raskused, ta puudus palju loengutest ning kaheksa aasta jooksul ei suutnud ta võtta ülikoolis piisavalt aineid, et see ära lõpetada. Seetõttu visati ta lõpuks koolist välja. Selleks hetkeks oli ka värbamiskutsete arv kokku kuivanud ning ta isegi ei teinud katset tööd leida. „See oli see aeg, kui tööturul oli jääaeg,” põhjendas ta. Kono uskus, et isegi, kui ta proovib tööd leida, see tal ei õnnestu.

Nii taanduski ta oma vanematekodu seinte vahele. Päevadest said nädalad, nädalatest kuud ja kuudest aastad. Ta sai vanematelt taskuraha ning suuremate ostude eest maksis krediitkaartidega, mistõttu ägas ta lõpuks kolme miljoni jeeni ehk 20 000 euro suuruse võlakoorma all. Täna elavad Kono ja tema vanemad isa pensionist. „Ma kaevasin ise endale augu. Ma eirasin reaalsust. Mu elu jooksis rööbastelt maha,” tunnistas ta.

Mis aga muutus 2019. aasta noarünnaku järel? Kono tutvus Takaaki Yamadaga, kes juhib ühte Kyotos tegutsevat mittetulundusühingut. See jääb Kono kodust umbes tunniajase autosõidu kaugusele. Mittetulundusühing tegelebki inimestega, kes on ühiskonnast isoleerunud ja elavad koos vanematega.

„Paljud vanemad on suures masenduses oma laste pärast,” põhjendas Yamada. „Me peame nad tagasi ühiskonda tooma,” lisas ta. 2019. aasta suvel kandideeris Kono kolmele ametniku töökohale Takarazuka linnas, mis olid loodud just temasuguste inimeste – kes ei leidnud tööturu jääajal tööd –, tööle aitamiseks. Tal polnud õrna aimu, et ta kandideerib nendele töökohtadele koos 1815 kandidaadiga üle Jaapani. Ta ei saanud sinna tööle.

Mullu novembris sai Kono siiski ühte rameni restorani tööle nõudepesijana. Tal olid pikad tööpäevad, tihti lõppesid need alles pärast südaööd. Ta teenis umbes 150 000 jeeni ehk 1215 eurot, mis on natuke üle miinimumpalga. Ta lahkus töölt jaanuari alguses. „See töö võttis mind füüsiliselt läbi,” põhjendas ta. Samas jätkas ta Yamada mittetulundusühingu juures eneseabi grupi juhendamist.

Kuigi see on vabatahtlik töö, aitab see teda tegevuses hoida nii kaua, kuniks ta uut töökohta otsib ning täita tema niigi tühja CV-d. Koroonakevade ajal muidugi tühistati grupi kooskäimine ära. Praegu otsib Kono jätkuvalt tööd. Ta kandideeris kolmel korral ametnikutööle, mis olid lood kadunud põlvkonnale, kuid ebaõnnestunult. Nüüd ootab ta neljanda kandideerimise vastust. „See on mu viimane võimalus taas ühiskonnaliikmeks saada,” märkis ta ise.

Romaani kirjutamine annab elule vähemalt mingi mõtte

Kuigi 38-aastase Yu Takekawa CV näeb üsna korralik välja – tal on magistrikraad, ta on töötanud täistöökohaga neljas erinevas ettevõttes ning kirjutanud isegi kaks romaani, on jaapanlanna märtsist alates töötu ning püüab igapäevaselt hakkama saada töötutoetuse abil. Ta jätab regulaarselt õhtusöögi vahele, et raha kokku hoida ning ei mäleta isegi, millal ta viimati puhkusel käis.

Ainus lohutus, mis koroonapandeemia põhjustatud olukord on talle toonud, on võimalus töötada oma kolmanda romaani kallal. Selle valmides saab ta kirjastuselt võrdlemisi tagasihoidliku summa, kuid see aitab tal vähemalt veepeal püsida. „Kui mul poleks seda romaani, siis ma arvaks küll, et mu elu on täielikult rööbastelt maha jooksnud,” rääkis naine, kellel ei õnnestunud kevadel mingil moel uut töökohta leida.

Nagu paljud teised tema põlvkonnast, on ka Takekawa pidanud palju vaeva nägema, et tööturul hakkama saada. Ta käis Tokyos asuvas hea mainega Rikkyo ülikoolis ning alustas juba ülikooli ajal tööotsingutega. Kuigi ta oli õppinud saksa keelt ja kirjandust, otsustas ta tööle asuda pigem logistikasektoris, kuna arvas, et see valdkond suudab ka rasked ajad üle elada.

Samas aga tundis ta intervjuudel tihti, et teda diskrimineeriti, sest ta oli naine. Alati võeti kõigepealt meeskandidaadid ette ja alles siis tema. „Mul oli tunne, et naisi isegi ei kaalutud nendele töökohtadele, mistõttu ma arvasin, et mul pole lootustki selles valdkonnas läbi lüüa,” tunnistas ta. Ühelegi töökohale kandideerimine talle edu ei toonud. 2005. aastal tabas teda paanikahäire, millest ta pole siiamaani korralikult paranenud.

Mõne aja pärast õnnestus tal saada täiskohaga töö ühes majaehitusfirmas Tokyos, kus tema ülesandeks sai brošüüride ja kataloogide koostamine. Kuna tema isa oli kogu oma elu töötanud ühes ja samas ettevõttes müügimehena, siis arvas tema toona 24-aastane tütar, et ta võiks sama teha. Kuid Takekawa ametikohalt ei olnud võimalik edasi liikuda. Frustreerituna lahkus ta pärast kahte aastat.

Tema järgmine töökoht, kaubanduslehe reporterina oli mõnevõrra parem. Kuigi ta ei pidanud oma meeskolleegidele kohvi serveerima, tuli tal teha 15-tunniseid tööpäevi ning see avaldas lõpuks negatiivset mõju ta tervisele. Ta hakkas võtma antidepressante ning 2010. aastal lahkus töölt. „Mulle tundus, et ma peaks oma perele lähemale kolima. Ma vajasin puhkust,” põhjendas ta.

Selleks ajaks oli aga majandusseisak veninud Jaapanis teise dekaadi ning järjest populaarsemaks muutusid ajutised töölepingud, millega polnud sotsiaalseid hüvesid tagatud. 2019. aastal moodustasid naised 68% nende lepingute alusel töötavatest inimestest. Takekawa oli üks neist. Tema viimane töökoht oli ajalehes, mis keskendus ehitussektori uudiste kajastamisele.

Kuigi ta töötas seal kokku viis aastat, toimus see kuuekuuliste lepingute alusel. Tema igakuine sissetulek jäi vaid 150 000 jeeni ehk 1215 euro kanti kuus. Samas olid sel töökohal ka oma boonused – see ei asunud Takekawa kodunt väga kaugel, tal olid fikseeritud töötunnid ja ta sai selle kõrvalt kirjutada kaks romaani. Enne seda võitis ta 2016. aastal oma lühijutuga ka ühe kohaliku kirjandusauhinna.

Nüüd otsib ta taas tööd, kuid ei ole väga lootusrikas, et tal see ka õnnestub. Ta ei usu enam, et tal on võimalik leida selline stabiilne töökoht nagu tema isal ja tolle põlvkonnal oli. „Minu jaoks on see väljavaade kadunud,” nentis ta.

Tulevikus ei paista midagi rõõmustavat

Kono- ja Takekawa-sarnaseid lugusid on Jaapanis palju. On neid 47-aastaseid, kes tunnistavad, et on viimased 17 aastat veetnud oma vanematekodu magamistoa turvaliste seinte vahel. On 39-aastaseid, kes on aastaid ühe ja teise töö vahel pendeldanud, kuid nüüdseks alla andnud ja elavad kodutute varjupaigas.

Koroonapandeemia ja kevadine eriolukord, mis sulges ka Jaapani ühiskonna paariks kuuks, on täiendava tumeda varju Jaapani tööturu kohale heitnud. Mitmed suured ettevõtted, sealhulgas näiteks Japan Airlines ja H.I.S on peatanud ülikoolitudengite värbamise ning 78% väikesi ja keskmise suurusega ettevõtteid on tunnistanud, et pandeemia on ka nende tudengite värbamise plaanidele oma jälje jätnud.

Recruit Works Institute uuringud näitavad, et järgmise aasta kevadel on ülikooli lõpetaja kohta saadaval 1,53 töökohta, samas kui veel sel kevadel oli see näitaja 1,83. „Näib, et tööturul on tulemas jääaeg. See juhtub jälle,” nentis 59-aastane Wataru Kubo, kes viib kadunud põlvkonna liikmetele regulaarselt rühmakohtumisi läbi.